Seitse põhimõtet, kuidas kohelda alaealist, kes rikub õigust

Foto: Vida Press

Lähiaastatel toimub alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemis hulk muudatusi. Juba uuel aastal peaksid jõustuma menetlusseadustike muudatused, mille eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid rikkumisi ja muuta reageerimine alaealiste õigusrikkumistele mõjusamaks, kirjutab Kaire Tamm Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka last.

Nende muudatuste ettevalmistamiseks analüüsiti Eesti praktikat ning vaadati teiste riikide tegemisi ja rahvusvahelisi soovitusi. Tutvustame mõnd näidet.

Juhtumi kiire lahendamine 

Alaealiste puhul on tähtis, et menetlus oleks kiire. Mida rohkem aega kulub, seda raskem on alaealisel seostada tegu ja tagajärge ehk õigusrikkumist menetluse ja mõjutusvahendiga. Kui menetlus kestab pikalt, satub ohtu see positiivne eesmärk, mida menetluse ja mõjutusvahendiga saavutada sooviti.

Eriteadmistega menetlejad

On oluline, et kõigil õigussüsteemis alaealistega tegelevatel spetsialistidel – politseinikel, prokuröridel, kriminaalhooldajatel, kohtunikel ja kaitsjatel – oleks eriteadmised laste õiguste, sobivate küsitlemisvõtete, lastepsühholoogia ning lapsele kohandatud keelekasutuse alal. Sama tähtis on tunda erikohtlemise nõudeid ja võimalusi.  

Riskid ja vajadused 

Kui tunda alaealise õigusrikkuja riske ja vajadusi, on võimalik välja selgitada, mis laadi, kui intensiivset ja kui pikka sekkumist on vaja. Näiteks väikese riskiga õigusrikkujatele tasub reageerida minimaalselt ning põhitähelepanu tuleks pöörata keskmise ja suure riskiga õigusrikkujatele. Vale intensiivsusega reageerimine võib uue rikkumise riski hoopis suurendada.

Igasugune reaktsioon avaldab mõju siis, kui see on vastavuses õigusrikkuja vanuse, küpsuse ja arengutasemega. Seetõttu soovitatakse alaealiste erikohtlemise põhimõtteid laiendada ka noortele täiskasvanutele. Uuringud on näidanud, et 18-aastaseks saamine ei tähenda automaatselt küpsuse saavutamist.

Mõjutusvahendid karistamise asemel

Eesmärk on vältida menetlusega kaasnevat negatiivset mõju alaealisele, näiteks süüdimõistmisest ja karistusest tulenevat häbimärgistamist.  Karistamisele keskenduv käsitlusviis ei ole kooskõlas ka ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Kus võimalik, tuleks karistusi vältida ja eelistada reageerimist pere, haridus- või sotsiaalsüsteemi kaudu.

Alaealise vastutus

Tähtis on, et alaealine saaks aru teo keelatusest ja selle kahjulikust mõjust ohvrile ning oleks valmis tegema ise ea- ja jõukohase pingutuse, et teo tagajärgi kannatanule korvata.  

Vanemate kaasamine

Vanemaid tuleb aktiivselt kaasata, et nad saaksid aru oma vastutusest laste käitumise eest. Nad peaksid osalema menetluses, välja arvatud juhul, kui see halvendaks asjade seisu. Kui vanemad ei mõista sellist vajadust, siis peaks neile pakkuma abi ja tuge, näiteks nõustamist ja koolitusi.

Vähem vabadusekaotuslikke meetmeid  

Alaealise vabaduse piiramine on äärmuslik abinõu ja viimane võimalus, mida võib kasutada ainult alaealise kaitseks ja huvides. Vangistuse negatiivsete mõjude tõttu tuleks alati eelistada mõjutusvahendeid või muid alternatiive. Kuigi enamasti pole kinnises asutuses võimalik laste probleemkäitumist edukalt lahendada, on see mõnikord viimane õlekõrs, et päästa laps halvimast. Selleks aga peab töö kinnistes asutustes muutuma avatumaks ja olema korraldatud nii, et kui laps naaseb koju, ei satu ta samasse probleemirägastikku, mis oli tema õigusrikkumisi põhjustanud.

Need põhimõtted ei ole sugugi uued ning nendest tuleb lähtuda ka peatselt jõustuvaid muudatusi ellu viies.