Mida tähendab lapsesõbralik õigusmõistmine?

Foto: Vida Press

Hulk rahvusvahelisi, regionaalseid ja siseriiklikke õigusakte näeb ette, et igasugune õigusemõistmine, milles osaleb laps, peab olema lapsesõbralik. Õigusemõistmise all ei pea ma silmas üksnes kohtumenetlust, vaid ka kohtueelseid ning muid menetlusi (nt alaealiste komisjonis), kus otsustatakse lapse elu oluliselt mõjutavaid küsimusi, kirjutab Andres Aru Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka last.

Õigusemõistmine on lapsesõbralik siis, kui täiskasvanud last menetluse ajal hästi kohtlevad, olenemata sellest, miks laps sellesse kaasatud on. Täiskasvanute kohustus on luua keskkond, kus laps tunneb end turvaliselt ja tajub, et teda väärtustatakse. Võrdselt austavalt tuleb kohelda nii kannatanut, tunnistajat, kahtlustatavat kui ka süüdistatavat. Euroopa Inimõiguste Kohus peab oluliseks, et last koheldakse tema vanust, küpsust, intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid arvestades. Kohtu hinnangul tuleb aidata lapsel toimuvat mõista ja menetluses osaleda.

Paraku ei ole see tegelikult alati nii. Näiteks mitmed alaealiste komisjonide istungitel osalenud lapsed ja noored on kirjeldanud toimunut kui ühepoolset hukkamõistvat noomimist, mitte dialoogi, kus püütaks välja uurida juhtunu põhjused. Noored on tundnud, et nende arvamust ja selgitusi ei kuulata ega mõisteta. Võib-olla on just sisulise dialoogi puudumine üks põhjus, miks noored võtavad alaealiste komisjonides harva vastutuse oma tegude eest ja mõjutusmeetmed ei anna sageli soovitud tulemust.

Lapse parimad huvid tuleb seada esikohale ning seega peab enne lapse elu oluliselt mõjutava otsuse tegemist selle mõju põhjalikult hindama. Lapsele parima lahenduse leiab siis, kui lubada tal endal oma vajadusi, ootusi, hirme ja soove selgitada.

Selleks et laps saaks menetluses mõtestatult osaleda, peab ta toimuvat mõistma. Laps vajab talle arusaadavalt esitatud informatsiooni nii konkreetse juhtumi kui ka menetluse kohta. Ta peaks teadma, mida otsustatakse, kes otsustab, kes on menetlusosalised ja mis on nende roll. Samuti peaks laps teadma, millised on tema õigused ja kohustused, kuidas tema ütlusi kasutatakse ja kuidas tema öeldu võib mõjutada ta enda ja lähedaste elu. Teavet tuleb anda lapsele arusaadavas keeles ja viisil. Seadusest tehtud väljatrükk lapse teavitamiseks ei sobi. Täiskasvanu peab veenduma, et laps on räägitust aru saanud.

Lapse informeerimine tekitab tihti probleeme. Menetluses osalevad ametnikud ja lapse esindaja ei saa jääda lootma üksnes lapse vanematele. Tihti ei tea vanemad isegi oma õigusi ja kohustusi ning pole kursis, kuidas menetlus käib. Samuti on vanemad vaidlustes tihti hõivatud omavahelise arveteklaarimisega ja lapse huvid jäävad tagaplaanile. Seega peavad lapse teavitamise eest hea seisma spetsialistid – lapse esindaja, lastekaitsetöötaja, prokurör, kohtunik. Paraku on tulnud ette sedagi, et lapsele määratud advokaat ei ole enne kohtuistungit lapsega kordagi kohtunud ega temaga suhelnud, rääkimata tema teavitamisest ja istungiks ettevalmistamisest. Vahel arvavad menetluses osalevad täiskasvanud, et mõni spetsialist on lapsele menetlust juba selgitanud. Küsimus on vastutuse võtmises. Ülekordamine ei tee ju halba. Alati on parem, kui laps saab vajalikku infot mitmelt täiskasvanult, kui et ta seda ei saagi. 

Lapsele peab selgitama ka tehtud otsust. Ta peab aru saama, miks otsustati just nõnda ja kuidas seejuures arvestati tema arvamusega. Ka menetluse tulemust tuleb lapsele selgitada tema vanust ja arengutaset arvestades.

Kõik menetluses osalevad täiskasvanud peavad alati meeles pidama, et laps on eriline menetlusosaline – ta vajab täiskasvanuga võrreldes rohkem kaitset ja erikohtlemist. Ükski laps ei peaks kohtusaalis kuulama, kuidas ametnikud pikalt ja detailselt põhjendavad, kui halb vanem tema ema või isa on olnud ning miks tuleb temalt hooldusõigus ära võtta. Samuti ei peaks laps kuulama oma vanemate vastastikuseid süüdistusi ja solvanguid hooldus- ja suhtlusõiguse üle peetavates vaidlustes. Kahjuks on selliseid olukordi ette tulnud. Kui vaidlevad vanemad ise ei suuda oma lapse õiguste eest seista, tuleb sekkuda spetsialistidel – lastekaitsetöötajal, lapse esindajal ja kohtunikul.

Üks Eesti kohtunik on öelnud, et iga last tuleks menetluses kohelda nii, nagu tahaksid, et koheldaks Sinu last.

Kui kõik täiskasvanud, kes lapse elu puudutavaid otsuseid teevad, sellest põhimõttest juhinduvad, siis oleme astunud pika sammu lapsesõbralikuma õigusemõistmise poole. Muide, hoiaku muutmine ei maksa midagi ega eelda ühegi seaduse muutmist.   

Lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta saab täiendavalt lugeda rahvusvahelistest nõuetest ja suunistest:

ÜRO

• ÜRO lapse õiguste konventsioon

• ÜRO lapse õiguste komitee üldkommentaar nr 10

• ÜRO miinimumreeglid alaealiste kriminaalmenetluse kohta (Pekingi reeglid)

• ÜRO juhtnöörid alaealiste delinkventse käitumise ennetamise kohta (Riyadh’i juhtnöörid)

Euroopa Nõukogu

• Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

• Euroopa Inimõiguste kohtu praktika

• Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta

Euroopa Liit

• Euroopa Liidu põhiõiguste harta

• Euroopa Liidu põhiõiguste ameti soovitused

(tegemist on mitteammendava loeteluga)

Õiguskantslerilt on sageli küsitud laste ja noorte õiguste kohta kokkupuutel politseiga. Näiteks on noored küsinud, kas koolis või huviringis tohib laste joovet kontrollida ning kes seda teha võib. Samuti on noored tundud huvi, kas politsei tohib neid läbi otsida. Lapsevanemad on uurinud, kas ja millal on neil õigus teada, et politsei soovib nende lapsega vestelda ning kas vanemal on alati õigus viibida politsei ja lapse vestluse juures. Neile ja paljudele teistele küsimustele leiate vastuse õiguskantsleri ametkonna koostatud juhistest lastele ja noortele ning lapsevanematele ja spetsialistidele.