Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Mees Läti viinarallist: jääte haigeks, tellige kiirabi siis kah Lätist! (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Läti viinapood
Läti viinapood Foto: Õhtuleht / Scanpix

Kirjutan alkoholist ja kurioosne on see, et viimased kaks aastat pole mul sellega endal pistmist olnud – selle ajaga olen «tarbinud» kuskil 100 grammi viina ja seda ka välispidiselt ning ärimees ma ka pole. Nii et mina ei torma Lätti käraka järgi, aga kuulda-näha ju on, mis toimub... Oma mõtteid Eesti alkoholipoliitikast jagab meiega püsilugeja Franz K. 

Et ma kellelegi halvasti ei ütleksm, siis olgu lollide otsuste tegija(te) koondnimi Tummine Juhmlane, ehk siis TJ. Minule kui kõrvaltvaatajale jääb nendest inimestest, kes saavad kõva palka ja vastutavad, täpselt selline nimevääriline mulje.

Esimene asi: kas TJ oli kindlal arvamusel, et meil on Lätiga piir? Kohe selline päris piir, st müür püsti ja puha, ei saa läbi, ei saa alt, ega ülevalt ka. Ühel pool piiri on viinapudel 10 eurot, teisel pool 5 eurot. Kurb olukord, sest tead, et teisel pool on poole odavam, aga teha ei saa midagi, sest müür on ees. Pane või Juss Haasma sinna laulu «Sein on ees» laulma – no et ei ununeks, et siin on tegemist asjaga, mille kõrval kahvatub nii Hiina müür kui ka Berliini müür, sest sealt ikka mõni läbi pääses...

Aga – üllatus missugune! - müüri pole. Kas TJ tõesti arvas-kalkuleeris-genereeris, et inimene suurest isamaaarmastusest ostab viina kümnekaga, kuigi saaks paar sammu astudes selle viiekaga kätte?! Masendav lihtsameelsus, asi on hoopis vastupidi, sest lollideks peetakse just neid, kes «siin pool piiri» kallist ostavad; ja jutt ei käi ainult nö vaestest inimestest: enamus heal järjel kodanikke on seda tänu sellele, et ühtegi üleliigset senti poodi ei jäeta.

Ah et mis see ülejäänud Eestisse puutub, kuna see ju »pisike piiriäärne probleem Läti suunal»? Aga puutub ikka küll, sest pinnas illegaalse äri ajamiseks on olemas: suur hinnavahe lühikese distantsi vahel; ja piiri-müüri vahel pole. Ehk siis maakeeli öeldes teevad agaramad Allanit, st toovad tellimise peale Lätist kärakat ja lõpptulemus on see, et plussis on nii «Allanid» kui ka viina lõppostjad. Ainuke, kes vastu pükse saab, on see punt, kes on... meie riigi ees asju otsustamas. Kas tõesti on seal Tummised Juhmlased?

Oih, panin ikka puusse küll: nad ju ei vastuta millegi eest! Tanki tõmmatakse ikka rahvas. Umbes nii: «Ise käisite Lätis viina järel, nüüd on riigikassa tühi – imege käppa! Olete suremas, kiirabi ei jõua kohale?! Vot nii ongi, sest selle kiirabiraha viisite te ise Lätti! Kuulge, aga äkki lakkusite sellest Läti viinast ennast invaliidiks-surijaks?! Siis kutsuge kiirabi ka sealt. Asi klaar. Päeva lõpuks probleem lahkus laualt.»

Küsimused laual

Äkki ongi kogu asi selles, et meil on poliitikutel «küsimused laual»? Järjekordne moesõna see «laual olema», nagu olid päeva lõpuks, lõimuma, päädima, jätkusuutlik.

Võiks öelda nii: Päeva lõpuks peaks laual olevad probleemid jätkusuutlikult lõimuma meie aju hallollusega ja päädima pädevate lõpmetega. Saite aru?

Maakeeli: poliitilist kiremist võiks vähem olla ja ajusid peaks liigutama ja kui neid pole, siis kaasama need, kel on, mitte punnitama edasi. Ausalt, piinlik on vaadata, kuidas ilmselges plindris (loe: fopaa on kokku keeratud, aga süüd ei tunnistata) olev poliitik häma ajab. Ma tunnen läbi telekaekraani kärsahaisu – kärssavate taldade haisu, nagu oleks just tuldud Peep Vainu juurest enesekehtestamiskoolituselt ja joostud paljajalu sütel, karjudes «Mina! Mina!! Mina!!!» Selline tunne, et kaasa antud manuaal (ka veidi kärssanud) on taskust välja rippumas, millest siis aetakse kramplikult järge, et mitte labaselt häbisse jääda. Ja mul on veel eriti piinlik seda vaadata, justkui ise esineks seal.

Vat sellised mõtted tekivad tavakodanikul. Ehkki see – Eesti riigi raha tuulde loopimine – ajab vihaseks, tahaks ma lõpetada ikka positiivselt. Jällegi tsiteerin ühte TTÜ õppejõudu: «Mugavustsoonis, kus kõik sujub, saab ka rumal inimene hakkama, aga tõelised insenerid (antud juhul siis poliitikud) kooruvad välja siis, kui kõik kipub kokku kukkuma, kõik on... sealsamuses. Rumalal inseneril (poliitikul) hakkab pea raskes olukorras valutama ja midagi peale laia lõuaga labase enda õigustamise ja teiste süüdistamise ette võtta ei suudeta, aga tõeline insener (poliitik) alles siis tegutsema hakkab. Ennast ei õigustata – kui on puusse pandud, siis tunnistatakse, teisi ei süüdistata, vaid keskendutakse kogu oma vaimu ja ihuga probleemi sisule ja ainult sellele.»

Praegu on see aeg ennast tõestada seoses «aktsiisifopaaga Läti suunal».

Lõpetuseks veel üks fragment suhtumisest riiki ja seda ütles mees, kes toob Lätist viina: «Põhimõtteliselt ostan sealt! Ei, mul ei ole vaja seda raha enda ellujäämiseks, vaid mulle ei meeldi panna raha sinna suurde riigikatlasse, mis päris tugevalt lekib! Selle raha panen otse heategevusse. Vähemalt jõuab abi enne vajajani, kui see tuuri pannakse.»

Märksõnad

Tagasi üles