Psühholoog annab nõu: kuidas saada laps koristama?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Lapse kaasamine koristamisse on üks paljudest viisidest, kuidas arendada lapses kohusetunnet ning õpetada talle oma tegevuste ja aja planeerimist. Kuigi psühholoogide sõnul ei ole olemas üht konkreetset viisi, kuidas last koristama motiveerida, on teatud nippide abil võimalik lapse kaasamist koristamisesse lihtsustada.

Alusta varakult

Sageli võib tunduda lihtsam lapse korraldatud segadus ise ära koristada, kuid lapse kognitsiooni arendamisel on kasulik koristamisesse kaasata ka väikelapsi. Seejuures tuleb igale lapsele anda ea- ja võimetekohane ülesanne: näiteks suudab kahe-aastane laps vägagi edukalt maast mänguasjad üles korjata ja need kasti panna, kuid voodipesu vahetamisega ta hakkama ei saa.

«Alustada tasub väikestest ja lihtsatest tegevustest nagu asjade reastamisest või riiulile sättimisest ning kindlasti on soovitav last soorituse eest kiita,» tõdes Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku neuropsühholoog Marianne Saard.

Kui eelkooliealine laps võiks hoida korras oma mänguasjad ning need pärast kasutamist õigele kohale asetada, siis koolilaps saab vanemaid abistada juba keerulisemate ülesannetega, näiteks nõudepesu või tolmu pühkimisega. Koolilaps saab väga hästi hakkama ka tolmu imemisega.

«Noorele kasutajale sobivad kõige paremini juhtmevabad tolmuimejad, sest neid on lihtne kasutada, nad on kerged ja neid ei pea elektrisüsteemi ühendama, mis teeb nende kasutamise ohutuks ka algklassilapsele,» ütles Philips Eesti esindaja Eestis Karmo Sahtel. Seejuures saab mitmete tolmuimejatega teha ka märgpesu, mis laseb lapsel lisaks tolmu imemisele proovida ka põrandate pesemist.

Kui aga anda lapsele alustuseks liiga keeruline ülesanne, võib see tekitada vastupidise efekti ning kinnistada lapses vastumeelsust koristamise suhtes. «Last võib traumeerida olukord, kus vanemad otsustavad teda koristama suunata väga äkiliselt – näiteks oodatakse mingi vanuseni, kui laps peab hakkama kodutöödega aitama, ning siis päeva pealt eeldatakse, et laps hakkab neid koheselt täitma,» ütles Saard. «Kui aga sujuvalt aidata luua lapsel tunne, et tema on pere liige, kellel on samuti anda oma panus, siis tuleb koristamise õpetamine kasuks ning võib lapsele isegi lõbus ja motiveeriv olla,» lisas Saard.

Näita eeskuju

Psühholoogide sõnul sõltub lapse kaasamine koristamisesse eelkõige lapsevanema kehtestatud kasvatusstiilist. «Tihti on kasutusel «piitsa ja prääniku meetod» – lapsele antakse konkreetne juhis ning kui laps jätab koristamata, ootab ees karistus, aga koristamise eest saab laps tasu, näiteks kiita,» ütles Saard. Seejuures on olulisem last pigem kaasata, mitte sundida.

«Kui last ainult sundida, siis lapse poolt tajutud «käsumajandus» ei ole kindlasti kõige positiivsem ega jätkusuutlikum lahendus,» tõdes Saard. «Enam soovitav on see, kui laps tajub koristamist ja muid kodutöid koostööna ning oma panuse andmisena ühisesse eesmärki,» lisas ta.

Kuna vanemate käitumine mõjutab suuresti laste enda käitumist, ei tasu Saardi sõnul loota, et lapsed oma toad vabatahtlikult korras hoiavad, kui vanemate toad ja asjad on segamini. «Lapsed ei ole motiveeritud koristama, kui vanemad väljendavad omapoolset vähest viitsimist või vastumeelsust koristamisega seoses,» tõdes Saard. Seetõttu on lapse jaoks väga oluline, et ta näeks, kuidas vanemad koristavad ning last tegevusse kaasavad.

Selgita eesmärki ja tee kava

Saardi sõnul on oluline lapsele selgitada koristamisega kaasnevat suuremat eesmärki, näiteks võib lapsele öelda, et koristamine on tema panus mõnusa kodu loomiseks terve pere jaoks. «Samuti tasub lapsele öelda, mida teevad teised pereliikmed sama eesmärgi nimel – samal ajal kui sina koristad oma tuba, peseb ema pesu ja isa viib prügikasti välja,» ütles Saard. Psühholoogi sõnul on oluline, et laps tunneb võrdust kodusse panustamisel, millegi olulise saavutamist ning ka tunnustust. «Sellega kaasnevalt ei taju laps käsutäitmist ega täida kohustusi hirmust karistuse või millestki ilmajäämise ees,» lisas Saard.

Et lihtsustada koristamise eesmärgi mõistmist, soovitab Saard panna kalendrisse kirja koristamise ajad, konkreetsed tegevused ja tööjaotuse. «Sealjuures tasub anda lapsele valida, millal ja mida ta koristada plaanib, et säiliks tunne, et ka lapse enda arvamust võetakse arvesse,» ütles Saard.

Kiida last

Kuigi ideaalis võiks laps koristada ilma igasuguse tasuta, võib Saardi sõnul koristamise eest tasu saamine aidata lapsel õppida pingutama konkreetse tulevikku suunatud eesmärgi nimel. Psühholoogi sõnul võib tasu olla sõnaline kiitus ja tänamine, aga lisaks ka mõni materiaalne asi, mis last motiveerib. Kui aga laps jätab koristamata, on karistamise asemel soovitavam tasu ärajätmine.

«Karistamisega hirmutamine tekitab lapses algusest peale tunde, et koristamine on midagi negatiivset,» sõnas Saard. Samas ei toimi kindlasti ka viis, kus koristamata jätmise eest vahel järgneb lubatud tagajärg, vahel aga mitte. «Selline olukord pigem soosib lapsel koristamata jätmist, kui ta teab, et või juhtuda, et sellega tegelikult midagi ei kaasne,» tõdes Saard.