Tihti öeldakse, et parem karta kui kahetseda. Mina ütlen aga, et parem öelda või teha kui kahetseda. Oma sõpradele ja mehele pole eesootavat lugu julgenud rääkida, seepärast teen seda hoopis nüüd. Sõbranna pihitoolile istub täna Maria, kes räägib hingelt ära oma loo.
Hingelt ära: kuidas ma oma õnne maha mängisin
Inimesi jälgides olen märganud, et kiputakse oma tundeid tagasi hoidma. Hoolitakse liiga palju teiste reaktsioonist ja arvamusest, mistõttu iseenda huvid ja soovid jäävad tagaplaanile. Ja just selle sama tendentsi pärast julgen väita, et ohverdasin potentsiaalselt oma kui mitte elu-, siis noorusaegse õnne, leppides suure kartuse tõttu hoopis südamevaluga.
Käisin siis veel ülikoolis ja mul oli üks sõber (edaspidi T.). Ise leidsin, et meie vahel oli tegelikult kogu aeg mingi kummaline säde olnud, mis meid kuidagi mentaalselt ikka ühenduses hoidis, isegi siis, kui elu totrusi tegi, nagu näiteks kiskus meid teineteisest teatud põhjustel eemale.
Nii juhtuski, et kord veetsime palju aega koos, siis tuli mõningane paus. Siis jälle tundsime ilmselt mõlemad, et miski kisub teineteise poole, jälle veetsime palju koos aega, aga niipea, kui midagi tekkima hakkas, kadusime taas teineteise jaoks kuskile ära. Kuigi olime juba täiskasvanud noored inimesed, siis paistab, et armastuses on kõik lollid, sest kummalgi meist ei olnud piisavat julgust seda kõike sõnadesse panna. Isegi sõnad «sa meeldid mulle» tundusid ületamatult rasketena välja öelda, kuigi meievaheline oli ometi nii ilmselge isegi sõprade jaoks. Nõnda jäigi pärast ülikooli lõpetamist meie suhtlemine soiku. Mina sain tööpakkumise teises linnas, tema läks aga maailma avastama. Ilmselt olime mõlemad väsinud sellest pidevast kokku-lahku suhtlemisest, sest mõlemad, üsna kinnise loomuga, ei suutnud kuidagi jõuda selleni, mida me mõlemad soovisime.
Praeguseks on möödas oma 10 aastat sellest, kui viimati suhtlesime. Küll aga tean, et ta on endiselt üksi. Mina olen suhteliselt õnnelikus abielus, aga siiani tunnen, et see asi aeg-ajalt hinges kripeldab ja ma ei saa sajaprotsendiliselt keskenduda praegusele, sest mu peas ikka veel kohati ketrab mõte «mis siis oleks olnud, kui…»
Ja miks ma sellest kõigest praegu üldse kirjutan, on see, et hiljuti kuulsin meie ühiselt sõbralt, et küsimuse peale, miks T. elus kedagi pole, olevat T., kes muidu kunagi oma sõpradega tunnetest pole rääkinud, vastanud, et ta pole ühest ülikooliaegsest asjast üle saanud. Seda kuuldes polnud mul raske ära arvata, keda ta silmas pidas. See tõigi mulle taas meelde kõik need mälestused, mis meil koos olid.
Mida ma tahaksin inimestele südamele panna, ongi see, et palun, isegi kui te saate haiget, isegi kui seda on raske öelda, isegi kui teid lahutab teineteisest terve maailm, palun, jumala eest, öelge oma kallitele inimestele, mida nad teile tähendavad. Ärge leppige vähemaga nagu näiteks mina. Uskuge mind, mitte ükski «ei» pole eales valusam kui sügav kahetsus tegemata teo või ütlemata sõnade pärast.
Ma ei saa öelda, et ma ei oleks praegu õnnelik. Loomulikult olen. Mul on armastav mees, mul on kaks imetoredat last ja ma ei mõtle möödunule kahetsedes tagasi kuigi tihti. Aga ikkagi aeg-ajalt tunnen seda T.-ga ühendavat niiti oma südames, see on ikka veel alles, see on ikka veel raske. Kuigi usun, et inimene suudab elus armastada mitu korda, ja lausa peabki, siis (kõlab kindlasti klišeeliselt) esimene armastus on see kõige tugevam. Ja seetõttu on eriti valus, kui peas ketrab see mõte, mis ikkagi oleks võinud olla. Seepärast ei tohi mitte kunagi häbeneda oma tundeid, sest mis saab tähtsam olla kui inimese enda heaolu? Seega soovin lugejatele julget pealehakkamist oma tunnetest ja soovidest rääkimises.
Saada meile oma lugu! Iga avaldatud «Hingelt ära» loo eest maksame 30 eurot kätte. Ootame sinu pihtimust aadressile sobranna@postimees.ee, märksõnaga «Hingelt ära».