Kõnealune juhtum lõppes küll õnnelikult ning noormees saab edaspidi vajalikku ravi, kuid 2014. aastal jäime ilma ühest noorest neiust, kes siiski otsustas sealt samast kõrghoone katuse servalt alla hüpata ning lahkuda teise ilma. Kahjuks on sarnaseid juhtumeid lugematul hulgal veelgi.
Uuringute järgi on enesetapp 15-29-aastaste noorte suurim surmapõhjus Eestis. Võrreldes liikluses hukkunutega on enesetapu läbi surnute arv tunduvalt suurem. Meediat jälgides jääb aga hoopis vastupidine mulje. Viimase aja traagiliste sündmuste tõttu on vaimne tervis taas päevakorda tõusnud ning saanud vajaliku avalikkuse tähelepanu osaliseks. Tähelepanu võiks olla rohkemgi, sestap need read kirja saidki.
Statistika järgi on suitsiidsete mõtetega noori meie ümber palju, kuid tegelikult peab mõtlema ka sellele, et veel mitmeid ja mitmeid kordi rohkem inimesi mõtleb, et nende elu on mõttetu ja väärtusetu. Ka see on juba ohumärk, millele peaks koheselt tähelepanu pöörama, et see mõte ei saaks sügavamale edasi areneda. Nagu on öelnud MTÜ Eluliini juhatuse liige Eda Mölder, siis suitsiidimõtteni ei jõuta päris tühja koha pealt, vaid see on teekond – peab olema pikka aega raske olnud.
Tegelikult paneb imestama tõsiasi, et kui kergekäeliselt me oma igapäevases elus sellesse suhtume, kui kuuleme oma sõpra vestluse keskel lausumas, kui mõttetu elu tal on. Konkreetsel hetkel ei pruugi see väljendusviis meis häirekelli tööle panna, sest eks nii mõnigi on stressirohkel perioodil seda ehk mõelnud, kuid mõne aja möödudes on mõte peast pühitud. Tegelikult aga võis sõber seda sügaval sisimas päriselt mõelda. Seega peaks taolise lause puhul alati tavapärasest rohkem huvi tundma, et miks sõber parasjagu nii väidab.