Keskeakriisile on lisandunud 25-aastaste kriis

Foto: SCANPIX

Saad 26 - võta kinnisvaralaen, saad 27 - abiellu, saad 29 - pead tegema tähelennu karjääriredelil, saad 30 - aeg on saada esimene laps... Paljud noored pingutavad nende kohustuste täitmise nimel ning Greenwichi ülikooli psühholoogi Oliver Robinsoni sõnul võib sel teel valede valikute tegemine päädida kriisiga juba enne 35. eluaastat.
 

25-aastaste kriis, nagu ta seda nimetab, esineb vanuses 25 kuni 35 eluaastat, kui noored inimesed alustavad täies ulatuses täiskasvanuelu. Nad on valinud oma karjääritee ning neil võib olla tekkinud püsisuhe, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator New Scientisti.

Probleemid algavad Robinsoni sõnul siis, kui nad avastavad, et nende töö neile ei meeldi või suhe valmistab pettumuse. Sellega kaasneb teatud kahestumine, kus tuntakse, et väliselt ollakse üks inimene, kuid sisemiselt teine. Sisemine «mina» ja käitumine ei lähe enam kokku.

Robinsoni sõnul peab inimene igapäevaselt teesklema, et kõik on korras, mis võib viia ärevuse ning teiste vaimse tervise probleemideni.

25-aastaste kriisis toimuva täpsemaks välja selgitamiseks küsitles Robinson koos kolleegidega 50 inimest, kes väitsid, et neil on selline kriis olnud.

Teadlased leidsid, et intervjueeritute kogemused võib jagada viieks eraldi faasiks:

1. faas: Inimene tunneb, et on oma eluvalikute tõttu lõksus. Elu jookseb justkui autopiloodi juhtimisel.
2. faas: Inimeses tõstab pead tunne «Ma pean sellest olukorrast välja pääsema!» ning ta tunneb, et suudab oma elu muuta.
3. faas: Inimene jätab töö või suhte või millegi muu, mis tekitab temas lõksusoleku tunde. Ta võtab aja maha, et proovida uusi kogemusi ning jõuda selgusele, kes ta tegelikult olla tahab.
4. faas: Oma elu uuesti üles ehitamine.
5. faas: Uute pühendumuste väljakujundamine, mis sobituvad paremini tema huvide ja püüdlustega.

Robinson kirjeldab seda kui täielikku elumuutust.

Samas tundub, et selline elu põhjalik ülevaatus tasub end ära - 80 protsenti küsitletutest vaatas oma kriisiperioodile positiivselt tagasi. Veelgi tähtsam, Robinson usub, et nende inimeste puhul väheneb oluliselt tõenäosus sattuda keskeakriisi.

Kui inimene kuhjab probleeme ja lükkab nende lahendamist edasi tulevikku, siis on see palju halvem, sest hilisemas elujärgus on inerts ja loidus juba palju suuremad.

Kes siis kuuluvad 25-aastaste kriisi riskirühma?

Robinsoni sõnul on ohustatud inimesed, kes soovivad edu saavutada traditsioonilisel viisil, kuid samal ajal on neil tegelikult idealistlik nägemus sellest, milliseks nende elu kujunema peaks.

See on väga karm kombinatsioon, sest inimene võib avastada end elamas elustiili järgi, mis on vajalik saavutamaks teiste heakskiitu. Kui tal on samal ajal tunne, et tahaks teha midagi huvitavat ja teistsugust, siis seisab ta silmitsi sisemise konfliktiga.

Robinsoni sõnul on oluline, et psühholoogid ja arstid tunnustaksid  25-aastaste kriisi olemasolu, sest nemad puutuvad kokku inimestega, kes võivad vaevelda selle kriisi küüsis, kuid ei ole samas kliinilises mõttes haiged.

Terapeudid peaksid olema oma patsientidele toeks, et aidata neid sellest eluperioodist läbi, mitte üritama seda arstimitega välja ravida.