Hingelt ära: magasin sõbranna mehega, kuid senini ei tea sellest keegi

Foto: Vida Press

Mis on sinu suur saladus? Kas on keegi, kellele tahaks midagi öelda, aga otse ei tihka? On mõni lugu, mille tahaks hingelt ära rääkida? Tule ja pihi Sõbrannale! Avaldatud lugude eest maksame autorile 30 eurot puhtalt kätte. Anonüümsus garanteeritud. Ootame teie saladusi aadressil [e-mail], märksõnaga «Hingelt ära». Kirjutada saab ka meie Perefoorumi alateemasse siin.

Täna räägib meile oma saladuse hingelt ära Lii.

Tänapäeval jääb mulle vahel mulje, et suhe, kus osalebki ainult kaks inimest, on tugevalt vähemuses – järjest enam on juttu polüsuhetest ja lihtsalt avatud suhetest, kärgperedest rääkimata. Senikaua, kui kõik asjaosalised on teemast teadlikud ja aktiivselt toimuvaga nõus, on kõik ju hästi! Üks mu sõbranna on põhjendanud oma valikut pidevalt mitut (üksteise olemasolust teadlikku!) partnerit omada sedasi: väga raske on leida inimest, kelles oleks olemas 100 protsenti kõik, mida ta intiimsest suhtest tahab, aga märksa lihtsam on läbi käia mitme suurepäraseid omadusi omava partneriga korraga. Üks teeb näiteks hästi süüa, teisele meeldib massaaži teha, kolmandaga on võrratult mõnus filosofeerida… Ja loomulikult on ka voodis niiviisi vaheldusrikkus garanteeritud.

Aga alati ei ole nii, et kõik etenduse tegelased teavad üksteise olemasolust ja/või on oma nõusoleku andnud, et partner võib ka teistega voodisse minna. Ma ise olen küll pigem monogaamse suhte eelistaja ja pole ühtegi oma eksi petnud, aga ei ole ka minu hing sellegipoolest patust puhas. Sellest juhtumist on küll juba aegu möödas, aga vahel tuleb see mulle jälle meelde ja peab märkima, et süütunne pole mu seest kuhugi kadunud.

Ükskord elas koos üks paarike. Täitsa tavalised noored, mõlemad tudengid ja alles mõni aeg tagasi kokku kolinud. Olin kummagi poolega sõber, kuigi noormehega märksa pikemat aega ja nendega oli alati vahva koos pidu panna – nimetagem neid siin pihtimuses Annaks ja Bennoks.

Benno suurustlevatest juttudest teadsin, et vahetevahel neil ikka juhtus nii, et pidu ja pillerkaar mõne teise paariga läks selleni, et üheskoos vabaneti tülikatest riietest ning tunti üksteisest rõõmu ka märksa füüsilisemal tasandil kui ühel korteripeol ehk tavaline on.

Mis siin salata, eks seesamunegi noormees tundus ka mulle päris atraktiivne ning temaga naljaviskamine ei olnud enamasti mitte kahe-, vaid ikka üsna ühemõtteline. Flirt oli tema jaoks peamine suhtlusvahend ja keegi ei pidanud seda imelikuks. Aeg-ajalt me temaga ikka trehvasime, vahel koos Annaga ja vahel ka ilma, enamasti kuulus nende kohtumiste juurde ohtralt nalja ja napsu ja kõigil oli tore.

Ükskord aga juhtus nii, et olin ühe hoopis teise tutvuskonda kuuluva tütarlapsega baaris õlut joomas, kui Benno meie lauda ujus ning meiega liituda soovis. Mis sai meil selle vastu olla – vaimukusi pilduda on kolmekesi ju palju vahvam! Kuna tollal polnud keegi meist kuigi jõukas, küpses peagi plaan noorhärra poole edasi liikuda, et seal märksa odavamalt poest soetatud jookidega jätkata, eriti kuna Anna oli parajasti kuskil ära ja ei saanud end lärmakast seltskonnast segatuna tunda.

Õhtu möödus ohtralt nalja visates, kuni minuga baaris olnud sõbranna leidis, et tal on aeg koju minna. Kuna meil ei olnud alkohol veel kaugeltki otsakorral ja mul oli järgmine päev täiesti vaba, otsustasin mina aga paigale jääda. Miks ma peaksingi öösel pimedas täis peaga koju kooserdama, kui on võimalus hommikuni sõbra juures tšillida? Esialgu tundus kõik täiesti tavapäraselt minevat – vaatasime internetist huumorit ja nagu korralikele tudengitele kohane, tarbisime kohusetundlikult kogu varutud alkoholi ära.

Pikapeale hakkas aga väsimus kummitama ja haigutustest oli selge, et uneaeg on käes. Ainuke magamiskoht oli Benno kõrval voodis, aga mis seal ikka – oleme ju ammust aega sõbrad olnud! Naljaga veel kinnitasime teineteisele, et ega meie vahel ju ometigi midagi ei juhtu! Nojah. Ja siis ta pakkus, et võib mulle massaaži teha. Mulle väga meeldib massaaži saada, kuidas ma siis ära ütelda sain? Ja me ju leppisime kokku, et midagi ei juhtu, me oleme ju nii kaua sõbrad olnud…

Juhtus ikka küll. Ma siiamaani ei tea, kuidas see täpselt nii läks, aga joobes olles tunduvad teinekord väga halvad mõtted jube heade ideedena. Hommikul pakkisin ennast kokku ja kõndisin üsna hõreda olemisega Benno juurest minema, endal süütunne sees närimas. Oli mul nüüd vaja? Olin jah juba varem põgusalt mõelnud, et huvitav, kuidas oleks… aga kus mu mõistus öösel oli? Oleks ju võinud aru saada, et see ei ole üldse hea mõte, aga mis tehtud, see tehtud. Ja tegu ei olnud isegi eriti hea seksiga, me olime mõlemad väga, väga purjus!

Universumil oli minu jaoks aga veel üks trikk varuks. Nimelt läks see paar kaks päeva hiljem hoopis muudel põhjustel lahku ja loomulikult helistas mulle värskelt suhtest väljunud sõbranna, et tulgu ma külla, tal oleks hädasti vaja kedagi, kes teda ära kuulaks. Ja ma ei tea, mis mul arus oli, et ma ei leidnud ühtegi vabandust, aga ma läksingi! Mul oli enda käitumise pärast nii halb kõik see aeg, kui ma kuulasin tema kurtmist selle kohta, kui palju see tüüp oli talle haiget teinud… Ma ei leidnud endas kunagi seda pealehakkamist, et tütarlapsele öelda, kuidas ma ta reetsin – ilmselt oligi sedasi parem. Mina tunnen ennast siiamaani sellepärast pahasti, aga temal oli kahtlemata selle teadmisetagi muresid küllalt.