Pohlamoosi teab igaüks. Jõulud ja verivorstid, kõrval pohlamoos, on vist iga eestlase teadvuses raudselt kindlal kohal. Küllap aitas see rasket jõuluvorsti paremini seedida. Vaevalt aga mõtleme suure söömise aegu sellest, et nendes pisikestes marjades on tegelikult võimas vägi sees.
Tänavu oli hea pohla-aasta – räägitakse. Linnainimene kõndis turule ja ostis, kes metsa jõudis, korjas. Kohati oli metsaalune lausa punane. Mõni üksik müüja võib veelgi turul oma kaupa pakkuda, tasub minna piiluma.
Aga pohlad, nagu ta teised kodumaa marjad, väärivad tõepoolest paremat tundmist, mitte kui lihtsalt moosimaterjal. Ladinakeelne nimetus on pohladel Vaccinium vitis-idaea – inglise k cowberry jt – nimetusi on tal mitukümmend. Meil, nagu ka Põhjamaades ja Skandinaavias, teistes sama kliimavööndi metsades kasvab teda rikkalikult ja marjugi korjatakse palju, ta on meil väga tavaline. Kasvab ka Ida-Euroopas, Kaukasuses, Siberis, Hiinas, Mongoolias ja Jaapanis. Põhja-Ameerika põhjaosas kasvab üks pohlade alamliik, samuti Gröönimaal, Kanadas ja Alaskal.
Pohl kui kääbuspõõsas kuulub kanarbikuliste sugukonda ja on ka jõhvika ja mustika sugulane. Maitselt aga on pohl palju magusam, kui võrrelda näiteks jõhvikaga. Tema fruktoosisisaldus on ka teiste marjadega võrreldes palju suurem.
Metsa happelises pinnases kasvav pohlataim vajab kasvamiseks seente abi, ja tema alumised risoomid võivad olla sadu aastaid vanad, uuenevad ainult varte tipmised osad. Marjasaagist saavad osa ka linnud, kelle rändeaeg võib sõltuda pohlade valmimise ajast – aga kui tuleb lumi, siis on pidu läbi ka lindudel.
Meie oma supertoit
Kui vahel omistatakse erilisi ravivaid omadusi mõnele hästi kauge maa taimele, siis tasuks meeles pidada, et meie oma metsamari on täpselt sama või veelgi parem kui mõni eksootiline «kuulsus».
Pohl kui põhjamaade karmis kliimas kasvav taim sisaldab rikkalikult mikroelemente ja ka vitamiine, milleta inimorganism hakkama ei saa.
Kui tänapäeval harrastab keegi paleotoitumist, siis teadku, et meie eellased said suuema osa oma organismi vajadustest kaetud just metsamarjade abil, jäi ju muu toit suhteliselt ühekülgseks.
Soome teadlased on uurinud pohlade toiteväärtust ja leidnud, et marjad on erakordselt rikkad mangaani, tsingi, kroomi, räni jt elementide poolest, mis inimkeha korralikuks toimimiseks on hädavajalikud ja mida teistes taimedes niisugusel määral ei leidugi, seega – tuleks uskuda ja iga päev mõni mari suhu pista.
Ravivad omadused
Uuemad uuringud on leidnud, et pohlamari suurepärane antioksüdant, aitab vastu panna haigustele ja kasvatada maksa toetavaid ensüüme. Ka on pohlast abi diabeedist tulenevate kahjustuste korral.
Pohlas sisalduv bensoehape on omadustelt antiseptiline ja põletikuvastane ehk nii baktereid hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv – seega aitab hoida organismi tervena.
Pohlamarjad aitavad veresoonte lupjumise korral, sest neis sisalduvad ained tõstavad veresoonte seinte vastupidavust ja elastsust.
Marju tasub süüa ka kõrge vererõhu ja hingamisteede haiguste puhul.
Samuti parandavad need seedimist, mao ja soolestiku tööd, kiirendavad ainevahetust ning avaldavad soodsat mõju seedehäirete korral.
Külmetuse korral, samuti palaviku ja vererõhu alandamisel on pohlamahl tõhus abivahend. Sobib ka välispidiseks kasutamiseks erinevate nahahaiguste korral. Sarnaselt samasse perekonda kuuluva mustika mahlaga on pohlamahl tõhus nägemise parandamise vahend.
Pohlamahla tuleks juua lihtsalt immuunsüsteemi tugevdamiseks ja toniseerimiseks.
Lehed ja varred teeks
Ka tasub korjata pohlaehti ja varsi, seda tuleb teha kevadel pärast lume sulamist, sest just siis on neis kasulike toimeainete sisaldus kõige suurem. Nii lehti kui ka varsi kasutatakse ravimiseks värskelt või tõmmisena, aga lehtedest võib ka lihtsalt niisama teed keeta.
Traditsiooniline ehk rahvameditsiin
...tunneb ja tunnistab pohlade raviomadusi ammustest aegadest. Värskeid ja kuivatatud marju kastutati kõhulahtisuse ravimiseks, samuti neerude töö kiirendamiseks (aitasid organismist vett välja ajada).
Pohlalehe teega raviti artriiti, eriti algstaadiumis, neuralgiat ja teisi närvipõletikke.
Sellise raviva tee valmistamiseks lisatakse kaks supilusikatäit pohlamarju poolele liitrile keevale veele, jäetakse tõmbama u pooleks tunniks. Kurnatakse ja lisatakse väheke mett. Haige joob seda neli korda päevas söögiaegade vahel. Paranemist on märgata viie päeva pärast, kui tarvitada korrapäraselt.
Säilitamine ja kasutamine kulinaarias
Kõige parem on kahtlemata süüa marju värskelt. Kõige lihtsam on säilitada neid sügavkülmutatult. Meie esiemad hoidistasid värskeid marju jahedas, üle valatuna keedetud külma veega – sest marjades sisalduv bensoehape on looduslik konservant. Purgid peavad muidugi olema pastöriseeritud ja vesi puhas.
Ei ole tingimata vaja keeta marju moosiks ja veel vähem on vaja üleküllastada seda valge suhkruga, mis ei anna mitte midagi juurde.
Pohladega koos sobivad hoidisesse ka õunad, teised marjad, porgandid, kõrvits – saadakse pohlasalat, mis kaunistab iga pidulauda.
Väga hästi sobivad pohlad erinevatesse magustoitudesse, küpsetistesse, smuutidesse. Erinevatel põhjala rahvastel on hulgaliselt oma toite, milles kindel osa on pohladel.
Aga eriti hea on pohla toormoos, ja muidugi pohlamahl, mille joomine aitab ületalve värskena hoida muidu närtsima kippuva organismi. Kes kord pohlamahla proovinud, see kindlasti soovib seda uuesti teha, nii maitsev on see!