Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/09/7295011t1h7f75.jpg)
Teated esimestest kaelasidemetest pärinevad 1650. aastast. Peagi kuulus iga väärika mehe rõivastuse juurde kas kaelas kantav pael, kravatt või steenkirk – kaelaside, mis sai nime 1692. aastal peetud Steenkirki lahingu järgi (sallitaoline, mille ots on šikilt nööpaugust läbi torgatud).
1680. aastal hakkas pitskravatti kõrvale tõrjuma lihtsam ja kergem kaelaside. See kujutas endast pikka linasest või musliinist riba, mille otstes võis olla pits või narmad. Kaelaside keerati üks kord ümber kaela ning seoti lõdvalt sõlme. Kui kaelasideme otsi hakati kandma kuue nööpaugust läbitorgatuna, sai kaelaside nimeks steenkirk.
17. sajandi 90ndatel tuli kasutusele cravate à la Steenkerque. See sündis nii. Pfaltzi pärilussõja käigus toimus 1692. aastal Hispaania Madalmaade territooriumil Steenkerque´i lahing, mis algas inglaste nii ootamatu ja ägeda pealetungiga, et prantslastel ei jäänud aega isegi oma kaelarätte korralikult siduda. Suure kiiruga pisteti nende otsad lahtiselt läbi kuue nööpaugu. Isegi printsid olevat lahingusse tormates toiminud samamoodi. Ja lahing võideti! Sellest ajast sai suurmoeks kanda kaelarätti steenkirk.
18. sajandi lõpus hakkasid mehed oma kaela järjest kõrgemalt kinni mähkima. 1793. aastal ulatus nende kaelaside juba üle lõua. Efekti suurendamiseks pandi lõua alla vattpolster, mis seoti pealt musliinist salliga ning vahel veel ka triibulise rätiga. Mähise seest ulatusid välja ainult särgikrae teravad nurgad.
Kaelaside peegeldab mehe tõelist olemust
Pealgi algas aga kravati suur võidukäik. 1818. aastal ilmus Inglismaal kõlava pealkirjaga traktaat «Neckclothianaor Tietania», mis tõestas arvukate argumentide najal, et just kaelaside suudab paremini kui miski muu meeste rõivastuses eraldada tõelist džentelmeni harilikest surelikest. Kravatt sai seega tähtsamaks kui kogu ülejäänud ülikond. Haripunkti saavutas kravati populaarsus aga siis, kui maailma kõigi aegade kõige suuemaid dändisid George Brummel hakkas oma kaelasidet tärgeldama ja eriti kunstipäraselt siduma. Sidumisprotseduur võis kesta mitu tundi ja muutus omaette kultuseks. Selle kunsti omandamiseks korraldati omaette kursusi hinnaga 6 franki tund. «La cravate, c`est homme!» ütles kirjanik Honoré de Balzac – st kaelaside peegeldab oma kandja tõelist olemust.
Ka krae püüdis senist tähtsust säilitada, muutudes ühe jäigemaks ja kõrgemaks, kuni teravad nurgad ulatusid lõpuks ninani. Hüüdnimi oli sellel krael «isatapja». Reaktsioon ülemäärasele kõrgusele ei lasknud ennast aga kaua oodata: krae otsad pöörati alla sideme peale tagasi ja sedapuhku tervelt pooleks sajandiks. Fraki ja vesti all kanti allapööratud kraega särki ja kaelasidet.
Pikapeale kujunes valge kravatt tagurlikkuse sümboliks, vabameelsemad võtsid kasutusele musta kaelasideme, mis kanti kahel viisil. Temperamentsemad, sealhulgas boheemlased, viskasid selle vabalt ümber kaela, tagasihoidlikumad sidusid eest liblikakujulisse sõlme. Selle moe mälestuseks on tänapäeva must ristlips õhtuülikonna juurde. Krae aga püsis kaua aega tärgeldatuna, alles 19. saj lõpus hakati sportliku särgi juurde kandma ka pehmet kraed. Kuid see oli igal juhul valge, hoolimata särgi värvusest.
Keigari paraadülikonna vältimatuks osaks oli pintsaku alla käiv tärgeldatud rinnaesine – äravõetav manisk, mida kanti sageli särgita, otse paljal ihul – ja sama jäigaks tärgeldatud mansetid, mis pintsakuvarrukatest välja ulatudes imiteerisid särgikätiseid.
Kõik ei saanud muidugi olla dändid. Ja nii tekkis 19. sajandi keskel nende mugavate meeste kategooria, kes ostsid poest valmisseotud kravati ja panid selle haagiga kaela tagant kinni. 19. saj. lõpul kattis särgi rinnaesist peaaegu üleni kaelaside, millesse oli torgatud briljantidega kaunistatud lipsunõel. Tärgeldatud kätised kinnitati mansetinööpidega. Fraki juurde kanti tärgeldatud rinnaesise ja kõva kraega frakisärki ning valget kaelasidet. Smokinguga kantakse alati musta ristlipsu.
Kitsenema hakkas lips juba 19. sajandil, pikenema aga alles 20. sajandil. Tasapisi muutus ta ka värviliseks ja sai mustri – algul triibulise, siis ruudulise ja lõpuks figuraalse.