Ka krae püüdis senist tähtsust säilitada, muutudes ühe jäigemaks ja kõrgemaks, kuni teravad nurgad ulatusid lõpuks ninani. Hüüdnimi oli sellel krael «isatapja». Reaktsioon ülemäärasele kõrgusele ei lasknud ennast aga kaua oodata: krae otsad pöörati alla sideme peale tagasi ja sedapuhku tervelt pooleks sajandiks. Fraki ja vesti all kanti allapööratud kraega särki ja kaelasidet.
Pikapeale kujunes valge kravatt tagurlikkuse sümboliks, vabameelsemad võtsid kasutusele musta kaelasideme, mis kanti kahel viisil. Temperamentsemad, sealhulgas boheemlased, viskasid selle vabalt ümber kaela, tagasihoidlikumad sidusid eest liblikakujulisse sõlme. Selle moe mälestuseks on tänapäeva must ristlips õhtuülikonna juurde. Krae aga püsis kaua aega tärgeldatuna, alles 19. saj lõpus hakati sportliku särgi juurde kandma ka pehmet kraed. Kuid see oli igal juhul valge, hoolimata särgi värvusest.
Keigari paraadülikonna vältimatuks osaks oli pintsaku alla käiv tärgeldatud rinnaesine – äravõetav manisk, mida kanti sageli särgita, otse paljal ihul – ja sama jäigaks tärgeldatud mansetid, mis pintsakuvarrukatest välja ulatudes imiteerisid särgikätiseid.
Kõik ei saanud muidugi olla dändid. Ja nii tekkis 19. sajandi keskel nende mugavate meeste kategooria, kes ostsid poest valmisseotud kravati ja panid selle haagiga kaela tagant kinni. 19. saj. lõpul kattis särgi rinnaesist peaaegu üleni kaelaside, millesse oli torgatud briljantidega kaunistatud lipsunõel. Tärgeldatud kätised kinnitati mansetinööpidega. Fraki juurde kanti tärgeldatud rinnaesise ja kõva kraega frakisärki ning valget kaelasidet. Smokinguga kantakse alati musta ristlipsu.
Kitsenema hakkas lips juba 19. sajandil, pikenema aga alles 20. sajandil. Tasapisi muutus ta ka värviliseks ja sai mustri – algul triibulise, siis ruudulise ja lõpuks figuraalse.