Nõutu vanem: kas vahel võib olla lapse füüsiline karistamine siiski õigustatud?

Foto: Vida Press

«Palju on arutletud füüsilise karistamise poolt ja vastu. Tahtsin tõstatada küsimuse, kas füüsiline karistamine (laks, tutistamine) võib olla vahel ikkagi õigustatud? Ma ise olen püüdnud oma lapsi n-ö vitsata kasvatada. Kuid vahel olen ikkagi sellises olukorras, kus sõnad enam ei aita,» tunnistab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kui mitu korda on räägitud ja keelatud, aga laps saab jälle «hakkama», siis minu arust ei ole teist lahendust kui laks väikemale või vits suuremale. Viimane näide oli see, et tüdrukutele (5- ja 7-aastased) meeldib minu ehetega mängida. Ma andsin selleks ka oma nõusoleku, kuni esimene kaelakett purunes. Siis istusime kolmekesi maha ja rääkisime, et nii ei tohi. Nemad vabandasid ja ütlesid, et see juhtus täitsa kogemata. Nii see selleks korraks jäi. Teisel korral rääkisin veel, pahandasin ja keelasin ehetega mängimise ära. Kolmandal korral avastasin, et tüdrukud olid jälle salaja ehetega mänginud. Rääkimine minu arust ei toimi lihtsalt enam.»

Vastab kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Ene Raudla:

«On tore, et Te selle teema tõstatasite. Tundub, et selle üle on vaieldud aastaid. Erinevates kultuurides, erinevatel ajastutel on laste karistamisse suhtutud erinevalt. 

Karistamise tähendus on sundida last alluma teatud reegleid täitma. Reeglid, mis on õiged, mis valed, kehtestavad vanemad oma põhimõtete ja väärtushinnangute järgi. Enamus vanemate eesmärgiks on kasvatada oma lastest kuulekaid, toimetulevaid ja tublisid inimesi. 

Kui lapsed sünnivad, on neil kaasas ainult instinktidel põhinevad oskused, mis aitavad kohastuda, et ellu jääda. Kõik oskused tuleb neil täiskasvanute abiga omandada. Iga laps on oma individuaalsusega, kuid ta ei ole halb ega kavatse saada kurjategijaks. Kui see nii juhtub, siis oleme selle meie, täiskasvanud oma kasvatusega või kasvatamatusega kaasa aidanud. 

Karistamine on võim. See on täiskasvanute jaoks kiire ja tõhus vahend panna lapsed kuulekalt käituma nii nagu täiskasvanute arvates on õige. Täiskasvanud on lapse jaoks «psühholoogiliselt suuremad». Lapse «psühholoogiline jõud» on väga väike. Ise väiksena olles nad kuuletuvadki vanematele. Neil ei jää muud lihtsalt üle, sest nad ju sõltuvad oma vanematest. 

Füüsiline karistamine alandab lapse enesehinnangut ja kujundab alaväärsust ning vähendab riskivalmidust ja pidurdab loovat mõtlemist. Laps omandab teadmise, et ma ei tohi eksida. Kui eksin, siis kaasneb sellega valu, alandus ja pahandus. Valu ja alandus on tunded, mis tuletavad lapsele meelde, et see ja see on keelatud. Tunnetena kinnistuvad need sügavasse mällu, mis hiljem täiskasvanuna hakkavad isiksuse psühholoogilist toimetulekut oluliselt mõjutama. 

Kui täiskasvanuna on psühholoogilise tugevuse sisuks võim, siis on tema käes võimalus seda suunata nii nagu ta ise tahab. 

Kui last on löödud, siis tegelikult on vanemad ta endast eemale löönud või peksnud ja hilisemad suhted laste ja vanemate vahel on kõike muud kui lähedased ja soojad. 

Me võime panna lapse kuuletuma, kuid kuulekusega kaasneb viha, alaväärsustunne, kättemaksu vajadus, madal enesehinnang, enese usaldamatus võtta elus riske, hirm eksida jmt. 

Iga vanemlikus rollis toimiva vanema tahe ja unistus oma kasvatada laps iseseisvaks, edukaks ja toimetulevaks. Tuleb aeg, kui meie psühholoogiline jõud on raugemas ja vajame laste abi. Kas nad siis tulevad meie juurde? 

Lapse löömisega lööme nendesse ka hingehaavad, mis viivad nad meist kaugemale. Last lüües võime ta hingeliselt puruks lüüa või lukku panna. 

On ju vanemate koolituse üks eesmärkidest see, kuidas kasvatada last löömata. 

See on võimalik, kui vanemad on jõudnud arusaamisele, et senised kasvatusmeetodid on oma aja ära elanud. On vaja õppida uusi oskusi, mis tuginevad sellele, et lapsed on tähtsad, täiskasvanud on tähtsad ja et oleks koos lastega hea olla.»