Psühholoog Kätlin Konstabel: mida teha, kui meile tundub, et kellelgi on hing haige

Foto: PantherMedia / Scanpix

Kui mõne inimese käitumine ühel hetkel väga ootamatult muutub ja mitte paremuse suunas, ta teeb midagi veidrat, häirivat, võib-olla ohtlikkugi, siis on ümbritsevad segaduses. Üritades end rahustada ja selgust saada, mõeldakse, mis on toimunud ja kas oleks saanud midagi teisiti teha. Kindel ei saa selles kunagi olla, aga alati saame me panustada rohkem kõige tähtsamas – kõigi oma tegemiste kõrvalt ja enda mõtete-tunnete segapuntrast hoolimata panna tähele neid, kes meie lähedal… või ka natuke kaugemal. 

Ärme räägime siin ainult kõige traagilisematest lugudest, kus kellegi katkine hing kas tema enda või kellegi teise elule ohtlikuks saab. Neid lugusid on vähe ja õigupoolest on nukker, et laiemad arutamised hoolimise ja märkamise teemal ainult nende kõige koledamate juhtumite puhul jutuks tulevad. Tegelikult peaks lähedasemad ja vähemtraagilised, meie endi ümber palju sagedamini esinevad hingehädas olevate inimeste lood meid palju rohkem puudutama, sest neid on rohkem, nendega puutume kokku me ise või on mure inimestel, keda me teame. Pooleli jäänud kooli- ja ametiteed, suure mürinaga katki läinud suhted ja elud, mis mööduvad haavatud psüühika tõttu sordiini all või ravimite toel. Miks ei võiks me tähele panna ja hoolimist üles näidata siis, kui märgid streikivast psüühikast alles hakkavad ilmnema?

«Pole minu asi» tuleb unustada

Kõigepealt peame vabaks saama märkamist segavast ja mittemärkamise argust õigustavast «pole minu asi» mõtteviisist. Sellisest, mis kipub ütlema, et märkamine tähendab oskust diagnoosida ja kui ma pole psühhiaater, siis ma ei pea midagi tegema. Võib-olla on ta niisama imelik, mängib lolli, tal on oma elu, lähedasemad inimesed, ta ju saab üldiselt hakkama  –  seega pole minu asi. Mul on oma elugagi tegemist küllalt, teise jamad… pole minu asi. Tegelikult pole selleks, et näha inimese elu ja olemist allamäge minevat ning selle pärast mures olla ju diagnoosimisoskust ega tuhandet peent analüüsi vaja.

Kõige lihtsam – kui teame, et tuttava inimese elus on olnud keeruline aeg (olgu see siis töökaotus või -vahetus, surm või tõsine terviseprobleem peres, sassiläinud isiklik elu, lastega või vanematega seotud mured, üldse mingid suuremad muutused), siis võiks ka täiesti tavapärase oleku ja käitumise korral lihtsalt küsida: «Sul on olnud keerulised ajad, kuidas sul läheb?» Vahel võivad ka positiivsed elumuudatused elu pahupidi ja tuju sandiks pöörata, aga tugeva-tublina paistma harjunud inimene ei söanda seda ise eales tunnistada, kardab kummastavaid pilke või lausa halvakspanu.

Kuidas aru saada, et midagi võib olla viltu?

Kaasinimeste vaimse heaolu pärast tähelepanelikkuse hõlbustamiseks võiks meeles pidada kindlaid tunnuseid. Neid võib esineda ka inimestel, kellega kõik on suuremas plaanis hästi – aga need võivad (eriti kui mitu tunnust esineb koos) viidata ka tõsistele toimetulekuraskustele ja psüühikahäiretele:

Märkimisväärne ja seletamatu muutus käitumises, emotsionaalsuses, mõtlemises – nii suur, et võib lausa tekkida kummaline tunne, et inimene on «välja vahetatud», on tundmatuseni muutunud, lausa teine isiksus ja seda mitte positiivses mõttes.

Pikka aega kestev halb meeleolu või masendus, intensiivsed negatiivsed emotsioonid, kerge ärrituvus, suured seletamatud kõikumised emotsionaalsuses lühikese ajaperioodi vältel.

Teistest eemaldumine, isoleerumine, tühistatakse kokkulepitud kohtumisi, ei soovita näha neid, kellega muidu oldi lähedased.

Elurõõmu ja energia kadumine, apaatia, jõuetuse, lootusetuse, abituse väljendamine. Enese mõttetuna ja ebanormaalsena tundmine.

Püsivad probleemid teiste mõistmisega, tugevalt häiritud sotsiaalne taju, konfliktid.

Huvi kadumine tegevuste vastu, mis enne meeldisid (hobid jms).

Probleemid keskendumise ja mäluga tööl või koolis, kummalised mõttekäigud, raskused otsuste langetamisel või äkilised ja arusaamatud otsused.

Püsivad uneprobleemid – magatakse kas liiga palju või vähe, uni on häiritud, magama ei jääda isegi siis, kui ollakse tõesti väsinud, korduvad õudusunenäod.

Kehalised vaevused – et lapsed, aga ka osa täiskasvanuid ei oska oma muresid sõnadega väljendada, oma mõtetestki mitte, siis annavad need märku kehas (pidev väsimus, erinevad seletamatud valud, südameprobleemid, sassis seedimine, pinges olek, üldine halb enesetunne, immuunsüsteem annab viirustele alla kergemini kui varem jne).

Suured muutused söömises ja isus – süüakse kas liiga palju või liiga vähe.

Huvi kadumine enese välimuse, hügieeni ja tervise vastu.

Sõltuvusainete tarbimine, erinevad riskikäitumised.

Suured seletamatud muutused seksiga seotud soovides.

Surmast ja enesekahjustamisest rääkimine, enda või teiste reaalne kahjustamine (olgu siis tahtlikult või kogemata).

Suur tundlikkuse tõus (helidele, värvidele, lõhnadele, puudutustele jne), mingi keskkonna seletamatu vältimine.

Ebareaalsuse tunne, maagiline mõtlemine ja tavainimese jaoks veidrad arutlused sellest, kuidas mingid asjad, inimesed vms üksteist mõjutavad.

Kummalised hirmud ja kahtlustused.

Kui tegemist on inimesega, kes kasutab sotsiaalmeediat, võib sealgi leida märke, mille ilmnedes tuleks inimese heaolu vastu murelikumalt huvi tunda. Oluline on siingi info kombinatsioon ja just suurte muutuste märkamine. Pildid, postituste toon, sisu ja sagedus, äkilised muutused neis – kui meie kõhutunne ütleb, et midagi on imelikku ja see inimene on vist hädas, siis ongi põhjust muret tunda.  

·      Muutus varasemas ja nüüdses netis tegutsemise stiilis või aktiivsuses, millele on raske leida seletust.

·      Postitused surmast ja kadumisest. Hüvastijätule, elu lõplikkusele ja lõpetamisele, viha ja kättemaksu teemadele viitavad sõnumid.

·      Internetis vesteldes või veebidiskussioonides antakse ootamatult lühikesi, järske vastuseid, postitused on segased, arusaamatud või me ei saa aru, korduvalt ja üle küsides, mida mõeldi.

·      Kas aeg, millal inimene internetis tegutseb, sobib kokku tema elulaadi, elurütmi ja muude toimetustega (kui on näiteks teada, et inimene peaks praegu näiteks lõpueksamiteks õppima või on kohe kukkumas tööl oluline tähtaeg, aga me näeme inimest juba mitmeid tunde edastamas netis depressiivseid sõnumeid).

·      Impulsiivsed eneseväljendused, mis inimese enda paremate huvide vastu (enda elu kohta imelikult privaatse info avaldamine, fotod) või impulsiivsetele tegudele viitavad postitused, ülirohke negatiivsete emotikonide ja väljendite kasutamine («minge kõik põrgusse», «vihkan kogu maailma»).

·      Masenduse ja lootusetuse teemad – depressiivsusele viitavad pildid, tsitaadid, postitused («ma olen nii mõttetu, jälle jäin tööle hiljaks», «ei tahaks kunagi ärgata, kõik on nii nõme», «miski ei lähe kunagi paremaks», «mind pole kellelegi vaja») fotod.

·      Teame inimest ka päriselus ja tema veebimina on nn pärisminast totaalselt erinev, või on netis käitumine ja emotsionaalsus täiesti vastuolus sellega, milline ta on samal ajal tavaelus.

Mida teha?

Kõige olulisem asi on mitte karta huvi tunda. Internetis ja päriseluski puutuvad paljud hingehädas inimesed paraku kokku ükskõiksuse ja hoolimatusega, väljendugu see siis külmalt ja solvavalt öeldud fraasis «mine õige ravile» või «võta rohtu, rahune maha», lollitamises ja teravmeelitsemises kummalisemate sotsiaalmeediapostituste juures või lihtsalt tagaselja arutamises, et see ja see on ikka täitsa ära keeranud. Tegelikult annab enamik väga tõsisesse kriisi jõudnud inimesi teistele oma seisundist märku – nad tahavad abi, otsivad mõistmist, ei oska või ei julge seda aga otse küsida.

Reaalselt hoolime kellestki siis, kui  näeme, et inimesega on midagi vist kehvasti ja võtame temaga  rahulikult ja sõbralikult ühendust. Kui ta on avaldanud mõtteid surmast, enda või kellegi teise elu lõpetamisest ja neis on väikegi märk realistlikkusele, helistame politseisse – ka see on hoolimine.

Kui ei oska ise kohe midagi teha ega küsida, aga tunneme lähedase, tuttava või ka mõne võrgus silma jäänud võõra vaimse tervise pärast tõsiselt muret – võtame ühendust arstiga. Olgu see siis perearsti nõuandetelefon, inimese enda perearst või psühhiaatriahaigla erakorralise vastuvõtu telefon. Nii saame küsida ka nõu, kuidas võiks veenda teist vajadusel arsti juurde minema ja vahel ka selle kohta, kuidas toimida siis, kui katki läinud inimene ise enda probleemide sügavusest aru ei saagi, neid võib-olla üldse ei tunnista.

Kui näeme kedagi internetis, sotsiaalmeedias midagi väga imelikku tegemas, siis võime talle kohe sealsamas sõnumi saata. «Nägin su postitust, tekkis mure – kuidas sul läheb?» või «Sa jagasid nii kurba laulu ja kommenteerisid ka kuidagi väga nukralt, et ma tahtsin küsida – on sinuga kõik hästi, saan ma kuidagi aidata?» Kui inimest ei tunnegi, võime seda ikkagi teha: «Ma tean, et me pole küll kunagi päriselt kohtunud, vabanda, et tülitan, aga ma nägin su kommentaari (vms) ja olen sinu pärast mures.» Kui selgub, et inimene ongi keerulises seisus, aga midagi kiiret reageerimist vajavat ei ole, võiks välja pakkuda, et võtad paari päeva pärast uuesti ühendust. Teadmine, et keegi meeles peab, annab kindlustunnet ja lootust.

Kui aga vähegi võimalik, siis tuttavate inimestega suhtleme otse. Ka telefonis rääkides tajume inimest, tema meeleolu, oluliselt mitmekülgsemalt kui pelgalt netitekstis. Lihtsad «Sa tundud murelik / väsinud / stressis, kas ma saan sind kuidagi aidata?» «Ma olen sinu pärast mures, sest…», «Ma olen sinu peale mõelnud, on sinuga kõik hästi?», «Pole sinust tükk aega kuulnud, tahaks teada, kuidas sul läheb» võivad teinekord imet teha, sest inimene tunneb, et keegi vähemalt sel hetkel temale tõesti mõtleb. Kui aga inimene ise meiega rääkida ei taha, aga tema seis tundub tõesti paha, siis püüame leida tema pereliikmeid või häid sõpru ja nendega oma tähelepanekuid jagada. Peame meeles – parem reageerida üle kui hiljem kahetseda.