Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/11/06/7286567t1h9dde.jpg)
Põhimõtteliselt olen ma nõus nende naistega, kes viimatises loos rääkisid, et nuhkimine tähendab usalduse puudumist. Ma olen ise kogenud seda, kuidas miski partneri versioonis asjade käigust lihtsalt ei klapi. Kõik tükid on nagu omal kohal ja siiski on õhus mingi näriv kahtlus ja siis sa avastad, et ta on läinud kööki kohvi võtma ja arvuti on lahti ja chat’iaken vilgub, kusjuures vilgub selle inimese chat’iaken, kellega ta peaks rääkima ainult tööasjadest ja pühapäeva hommikul kell kümme ei ole tööasjad eriti tõenäolised.
Normaalne oleks siinkohal küsida elukaaslase käest, mis toimub. Eks. Normaalne vastus siinkohal monosuhte puhul: üks kiire tööasi, aga miks sa küsid - kas me peame millestki rääkima? Või siis polüsuhte puhul võimalik variant b) jah, mul on temaga tekkimas suhe, kas sa tahad sellest rääkida?
Minu empiiriline elukogemus ütleb aga, et vastuseks on suure tõenäosusega «midagi ei toimu, miks sa nuhid mu järel?». Ja see on see koht, kus tekib teadmine, et suhtega on midagi mäda. Mäda võib olla kommunikatsioon ja mäda võib olla usaldus. Eriti narrid on siinkohal olukorrad, kus kellegi kirjavahetuse või sõnumite lugemisest kooruvad faktid, mis suhet mõjutavad, aga partner keeldub neist rääkimast, sest tema meelest oled sina usaldust kuritarvitanud ja peaks hoopis sellega tegelema. Tugevalt eskaleerituna näeks see dialoog välja nii: «Miks sa mulle ei rääkinud, et sa kogu meie raha kasiinos maha mängisid? Mis me nüüd teeme?» - «Miks sa mu kirju loed! Ma ei saa sind enam kunagi usaldada! Mis see sinu asi on, mis ma meie rahaga teen!» Mõistate, mida ma silmas pean?
Polüsuhtes tuleb sisse veel ka privaatsuse teema. Midagi ausalt küsides eeldame me kaaslaselt ausat vastust, aga mis saab siis, kui suhtes on kolmas (neljas, viies…) osapool, kelle privaatsust peab austama? Jah, minul endal ei oleks midagi selle vastu, et ausalt öelda, kui käisin teise partneri ema haiglasse viimas, aga mis siis, kui teine partner tahab oma ema tervislikku seisundit saladuses hoida? Need on küsimused, millele peab mõtlema ja soovitavalt koos läbi arutama. No ja kui ennetavalt pole arutletud, siis tuleb see töö ära teha pärast mingit suuremat jama.
On üks ütlus, et andestamine on kergem kui unustamine. Tõsi ta on, konfliktisituatsioonis tuleb ikka välja see kuhugi sügavale peidetud trauma millegi tõttu, mis juhtus aastaid tagasi. «Aga sa ükskord peol suudlesid Piretiga!» on argument, mis võib lõpetada vaidluse ka siis, kui Piret on juba ammu abielus ja kuue lapse ema ja sellele ei ole mingit mõistlikku vastust. Üks viga võib pitseri panna kogu suhtele ja küsimus, kas päriselt on võimalik usalduskriisist üle saada on umbes sama keeruline, kui vangis olnud inimese lubamine kooli õpetajaks.
Lõppu väike remark: Kui mõni armukadedusele kalduv partner loeks, mida ma kirjutan oma pikaaegsetele meessoost sõpradele, arvaks ta ilmselt, et ma pean omalaadset virtuaalset haaremit. Igasugused verbaalsed kallistused, musiemotikonid ja kahemõttelised vihjed on osa minu suhtlusstiilist ja kui keegi peaks selle põhjal hakkama mingeid järeldusi tegema, siis palju õnne talle ja musi püksi ka.