Eesti naised räägivad: kui juba nuhkima ajab, on suhtes järelikult midagi mäda!

Foto: PantherMedia / Scanpix

Värske uuring viitab, et eriti just Eesti naised on agarad kallima telefonis nuhkijad. Küsisime järele, mida naised tegelikult teevad.

Kati, 31: «Ma pole olnud kunagi nuhkija tüüpi, kuid olen kogemata ikka komistanud saladuse otsa, mida taheti varjata. Kunagi oli mul parima sõbranna meilile ligipääs, temal minu omale ka. Üsna sageli käisime üksteise postkastides, no oli vaja vahel. Ükskord läksin sinna otsima üht kirja, mille olin talle saatnud, aga enda postkastist ära kustutanud ja leidsin otsisõna kasutades, et tema oli omakorda kirjutanud oma sõbrale, kuidas teab, et mu toonane kallim mind petnud, ja nii raske on minu eest varjata seda. Viimase eksi meilikonto oli minu telefoniga seotud, vaatas vahepeal sealt oma töömeili, aga kustutasin kohe ära, kui lahku läksime – ei tahtnud üldse, et oleks, vaadata ka ei tahtnud, lisaks sai ta selle kaudu ju määrata mu telefoni asukohta ning seda ei tahtnud samuti, et tema minu järele nuhkida saaks. Nii et ma pole, jah, teadlikult nuhkinud ja eeldan sama ka oma partnerilt. Mitte, et mul midagi varjata oleks, aga asi on põhimõttes.»

Eva, 31: « Päris suhte alguses sai ikka mõned korrad telefonis nuhitud või siis mõne kindla tegelasega peetud vestlusi loetud. Vanuse ja enesekindluse kasvades on see komme ära kadunud. Meie mõlema telefonid vedelevad kättesaadavas kohas ning arvutites on sotsiaalmeedia ja e-post automaatse sisselogimisega. Ei viitsi nuhkida, aga kui äkki kõikidel kontodel salasõnad ära vahetataks ning enam automaatset sisselogimist poleks, siis nuhkimise asemel küsiks, et mis põhjusel nüüd nii.»

Helen, 27: «Nuhkinud? Ei.»

Marin, 33: «Pole kunagi nuhkinud.»

Linda, 44: «Jah, asi on põhimõttes. Pole kunagi nuhkinud. See on üks väheseid põhimõtteid, mis mul on (lisaks sellele, et ei tee oma mehele sarvi!:). Ilmselt seetõttu pean sellest põhimõttest kinni, et see teeb elu nii palju lihtsamaks! Läheb samasse kategooriasse põhimõttega mitte valetada, sest siis pole vaja valede meeles pidamisega vaeva näha.»

Pille-Riin, 30: «Ükskord elus olen nuhkinud. Sisetunne täiega ütles, et mingi kala on. Oli ka. Rohkem pole ette tulnud. Hetkel teise kaaslasega nii usalduslik suhe, räägime kõigest nt et kes helistas või kellega teine kokku saab jne. Pole enam taolist «kõhutunnet» tekkinud.»

Kristin, 27: «Ühe eksiga oli vastastikune nuhkimine, ta nuhkis isegi mu päevikus (mille ta ise mulle kinkis). Aga seal oligi üldiselt usaldusega suuri probleeme, lahku läksime lõpuks ka suuresti sel põhjusel. Nüüdseks olen võtnud põhimõtteks olla aus ja rääkida, selle asemel, et laskuda nuhkimise tasemele.»

Kadri, 29: «Olen nuhkinud ekskaaslase puhul ja kiirelt selgus, et oli ka põhjust. Praeguse abikaasa puhul ei ole, me teame üksteise paroole, käime aeg-ajalt põhjusega ka üksteise arvutis või telefonis (tema on itimees, teeb mu seadmeid korda, aga tema arvuti on meie koduserver, kus ka mina aeg-ajalt tegutsema pean), kõik on nii ripakil, et pole tulnudki selle peale, et nuhkida. Mina olen igatahes seda meelt, et kui nuhkimisevajadus tekib, on juba midagi katki. Korralikus suhtes ei teki seda mõtet ega vajadust, sest siis räägitakse omavahel, kui midagi on selgusetu.»

Malle, 38: «Ei ole kunagi nuhkinud ja seda ka vajalikuks pidanud. Praeguse mehega on aga nii, et kuna ta üsna sageli palub mul oma tööasju teha (tõlkida või lihtsalt meile saata, kui ta ise lennus), siis on mul tema paroolid kõik teada. Sellegipoolest ei tunne ma mingit tarvet tema postkastis midagi muud nuuskida, kui just seda konkreetset asja teha, mida ta on palunud. Tema minu viimast parooli vist ei tea, aga suures joones töötab asi ka vastupidi (ehk kui oleks vaja, ei oleks mul probleemiks talle enda parooli anda). Telefonid on meil mõlemal kodus ripakil, aga kumbki ei tunne vajadust teise telefoni sisusse süveneda.»

Leena, 45: «Ma sain oma esimese halva kogemuse nuhkimisega keskkooli ajal, kui ema mulle saadetud kirja avas ja uuris, kes see on, kes mulle kirjutab. Õnneks ta ei osanud esperanto keelt, ega saanud midagi aru, millest me kirjutasime. Aga ma olin sellest ikkagi nii löödud, see oli alatu ja vastik. Usalduse kaotamiseks pruugib teha ainult üks samm ja see ei lähe kunagi meelest ega taastu samale tasemele. Seetõttu pole edasises elus mitte kunagi kellegi isikliku suhtlust tahtnud puutuda ega uurida kapis olevaid luukeresid. Igaühel on õigus privaatsusele. Emotsionaalselt intelligentne inimene küsib otse, kui tekivad kahtlused, mitte ei roni võõrasse telefoni või postkasti.»

Kas sina oled oma kaaslase järel nuhkinud? On sul telefonis materjali, mida tahaksid peita? Vasta gallupile ja tule räägi kaasa Perefoorumis!