/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
/nginx/o/2017/11/02/7275163t1had57.jpg)
Sageli vaadatakse psühhopaatlikke isikuomadusi kui midagi ihaldusväärset, et paremini hakkama saada korporatiivkultuuris, kuid uuringud siiski viitavad, et need võivad rohkem kahju kui kasu tuua.
Kas psühhopaadid on tõesti paremad bossid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on sinu töökaaslastega? Kas mõni neist tundub olevat psühhopaat? Kuigi seda terminit seostatakse Hannibal Lecteri sarnaste mõrtsukatega, näitavad uuringud, et tegelikult on psühhopaadid märksa levinumad kui arvatakse. Nii näiteks võib olla, et suisa üks inimene viiest, kes töötab kesk- või kõrgastme juhtidena, peidab oma psühhopaatlikke kalduvusi ning kasutab teatud isikuomadusi, et karjääriredelil tõusta.
Erinevate uuringute andmetel võib bosside hulgas olla 3-21 protsenti psühhopaatlike kalduvustega inimesi, mistõttu jääb mulje, et on väga palju liidreid, kes asetavad esikohale julma ambitsiooni ning on valmis inimesi enda huvides ära kasutama, kirjutab BBC.
Kuid värske uuring viitab, et psühhopaatidel ei pruugigi tegelikult olla nii kerge. Denveri ja Berkeley ülikoolide teadlased uurisid juhte, kelle psühhopaatlikud kalduvused olid kaaslaste omast kõrgemad ning leidsid, et nende töötulemused on tegelikult kehvemad. Uuringu juht Leanne ten Benke ütleb, et on aeg vanad veendumused ümber hinnata ning mitte enam uskuda, et julmus ja südametus on juhtide jaoks head isikuomadused.
Psühhopaadid pääsevad võimule pigem tänu domineerimise, kiusamise ja hirmutamise, selmet alluvates austust ja respekti teenida. «Kuid võimule saamine pole sama, mis võimul olles hästi tegutsemine,» hoiatab ten Benke.
Kuidas psühhopaati ära tunda? Kõige sagedamini peetakse just alljärgnevat psühhopaadile omaseks.
Pealiskaudne sarm – psühhopaadid tunduvad esmapilgul karismaatilised.
Impulsiivsus – psühhopaadid võtavad suuremaid riske, tagajärgedele eriti mõtlemata.
Süütunde puudumine – nad tunnevad süüd vaid siis, kui miski puudutab neid endid otseselt.
Parasiteerimine – nad loovad teistega pealiskaudseid ja lühiajalisi suhteid, peamiselt selleks, et mingit kasu saada.