Naine uurib: kas mul on õigus teada, milliste naistega mees tööl suhtleb?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

«Mind huvitab, palju peaks mees ja naine teineteise sõpradest, töökaaslastest ja teistest tuttavatest teadma?» uurib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Nimelt, kui avastan oma mehe arvutis rääkimas kas mõne naissoost töökaaslase või koolikaaslasega, tekib ikka huvi, et kes see suhtluskaaslane on. Kui ma küsin, ütleb mees, et arvuti on tema privaatasi ja et tema minu käest küll ei küsiks, kellega mina räägin! 

Saan aru jah, et ei peagi tulema ja ette kandma, et ma nüüd räägin selle ja selle inimesega, aga kui küsitakse, siis miks mitte öelda, kes ja mis?

Ma soovingi teada, kas ma käitun valesti ning ei peaks huvi tundma ega küsima?

Kui sellele pikemalt mõtlema hakata, siis oleks ju küll natuke veider, kui mees hakkaks näiteks oma mingi uue töökaaslasega arvutis suhtlema, võib-olla käiks nad isegi vahel kohvil ja mina ei teaks sellest midagi. Sest kui ei päri, siis teada ei saagi ja nagu näha, mees ei tule jutuga, et tead, mul uus töökaaslane, lisasin ta omale sõbralisti ja nüüd me suhtleme.

Kas ma peaks ehk hakkama oma arusaami ja mõtteid ümber muutma? Võib-olla häirib mind see olukord just seetõttu, et kui minult küsitakse, siis ma ka ütlen, kes see on, kellega suhtlen, ja olen ka väga aus - räägin kõik asjad ära, kus käisin, kellega käisin. Mis mul ikka varjata?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Ei ole kokkulepet või põhimõtet, mis peaks kehtima igas suhtes. Igas suhtes võivad definitsioonid olla erinevad. Ent kui need on erinevad koos elavate kaasade vahel, on konflikt kerge tekkima. Ei ole mõtet terve elu üksteise kallal saagida. Leppige kokku, looge ühised definitsioonid: mida tähendavad teie kahe jaoks privaatsus, truudus, usaldus... 

Maailmas tuntud psühhoterapeut Helen Singer Kaplan on uurinud suhetega rahulolevaid paare ja toonud välja märgilisi põhijooni, mis iseloomustavad neid mehi-naisi, kellele suhte alalhoidmine raskusi ei tundu valmistavat. 

Esiteks nimetab Kaplan tulevase paari käitumist esmakohtumisel. Juba kohtumise esimestel hetkedel on mõlemal tunne, nagu oldaks juba ammugu tuttavad. Objektiivselt võõras inimene mõjub usaldusväärsena. Seetõttu pole kummalgi vaja kedagi teist etendada ega end võõraste sulgedega ehtida.

Teiseks nimetab terapeut asjaolu, et algusest peale ei ole kumbki nõus ebameeldivusi alla neelama. Eriarvamused vaieldakse kohe selgeks, kui midagi ei meeldi, öeldakse see end täpselt väljendades välja. Kumbki ei karda konflikti, mis tähendab eelkõige isiksuse ja mõnes mõtte ka suhte küpsust: ma usaldan teist niivõrd, et ma ei karda, et ta murduks või põgeneks selle tõttu, mida ma talle ütlen. 

Tülisid tuleb ette igas suhtes, kui need ära klaaritakse, vaidlusküsimustes kokkuleppeid sõlmitakse, läheb suhe paremaks ja realistlikumaks mitte halvemaks (nagu kardavad need, kes erimeelsustest ei räägi). Vastastikuste ootuste selgitamise käigus puhastub välja kõige olulisem osa suhtest. Kumbki ei salga ennast maha, ja nii hakatakse paremini tajuma ja ka taluma seda osa teisest, mis on erinev. Ei looda illusioone ühtsusest, mis muide võib luua pinnase lahkuminekuks, sest lõpuks selgub, et teine pole kunagi olnud see, mida temast loodeti.

Kolmandaks toob Kaplan välja suurepärase klapi sekselus. Kui ühel pole tuju, oskab teine selle luua. Kui kumbki ei taha, pole samuti hullu. Seksist ei tehta lisaprobleemi. 

Neljandaks oskab õnnelikuna koospüsiv paar oma suhte ja väljapoole suhet jääva elu lahus hoida: suhetevälised probleemid osatakse omavahel nii ära klattida, et see ei kõiguta kõige olulisemat suhetes. Suhteväliste ja suhtesiseste asjade lahushoidmine ongi tihti eriti keerukas. 

Tasub mõelda, kuidas on teie suhetes lood nimetatud asjaoludega eriti teise ja neljandana toodus. Kooselu võtmesõnad lisaks usaldusele-armastusele on kohandumine ja kokkulepete tegemine. Eriarvamuste puhul peetakse läbirääkimisi, mis tähendab, et teineteist kuulatakse ja kokkulepe tehakse kummagi vajadusi arvestavalt. Kui põhiküsimustes on kokkulepped tegemata, kerkib tülisid aina ja aina.»

Tagasi üles