Polüarmastaja kolumn: kuidas ikka elu mitme partneriga võimalik on?

Foto: Vida Press

Rääkisin täna oma eksiga, kes muuhulgas tuletas meelde, et ma olen talle ühe blowjobi võlgu. (Jah, ma suhtlen pea kõigi oma eksidega. Jah, nende praegused kaaslased teavad minust.) Eks, nüüdseks sõber, lisas küll kähku juurde, et selle asja peame me nüüd küll mingis järgmises elus ära korraldama, sest tema suhtes pole sellised asjad kombeks. Lisaks see juba korduvalt kuulnud: «Ma ei tea, kuidas sa suudad sellises suhtes olla,» mille peale mina ei osanud nentida muud, kui seda juba ära kulunud fraasi: igaühele oma.

Eksilt jäi suhu võtmata ja mind jäi kummitama see, kuidas mina saan ja kuidas mõni teine ei saa. Millest see tuleneb? Millised ajuosad mul viga on saanud, millised käiguteed teisiti arenenud? Ma olen kasvanud monogaamses perekonnas (hiljem küll emaga kahekesi) ja näinud valdavalt ainult monogaamseid suhteid, minu esimene kogemuse vaba suhtega oli sellesama eksiga kümme aastat tagasi ja nüüd olen ma siin ja minu käest küsitakse kogu aeg ühtesid ja samu küsimusi, millele ma vastan ühtede ja samade sõnadega – nagu näiteks:

Teie kaks olete teineteisele veidi olulisemad. Seega sinu kõik lisa-ekstra-juurde partnerid on vähem olulised. Kas nad teavad seda?

Polüamooria ei ole petmine. Kõik on teadlikud, kas ja mis positsioonil nad on, või on neil võimalik öelda, et nad ei soovi sellist informatsiooni. Loomulikult mu teine kaaslane teab, et ta pole mul ainus. Teiseks ei asetu olulisem-vähemolulisem mitte binaarsele skaalale, vaid on… kuidas ma nüüd ütlen, asjaoludest tingitud? Kui ma kellegagi elan koos elan ja lapsi kasvatan, siis loomulikult pean ma arvestama meie ühise pere vajadustega rohkem, kui kellegi teise personaalsete vajadustega, kuid see ei tee teisest teisejärgulist.

Kas on okei kellelegi teatada: «Kõige olulisema koht mu elus on juba võetud, sina saad lohutusauhinna?»

Nagu öeldud, ei ole polüsuhe minu jaoks hierarhiline struktuur. Mõnede jaoks on ja mängu tulevad terminid «primaarne ja sekundaarne partner», aga see on hoopis teine lugu. Kui huvitab, siis võin paluda mõnel hierarhilist polüamooriat harrastaval tuttaval seletada. Mina näen seda asja umbes nii, et kui sul võib olla sõber, kellega sa käid teatris ja sõber, kellega sa käid koos sporti tegemas, siis miks ei võiks nii olla partneritega? Üks inimene ei suuda suure tõenäosusega täita kõiki tühikuid su su elus.

Aga kui sinust saab see üks ja ainus, kellega tema tahab koos vanaks saada?

Kui tal peaks tekkima vastav soov, siis ta ütleks seda mulle. Välismaistest polügruppidest on mulle jäänud kõrva mõte, et suhted ei lõpe – need muutuvad. Kui ma lähen lahku oma laste isast, siis on ta endiselt minu elus kui teine lapsevanem. Kui ma lähen lahku mõnest partnerist, võin ma temaga edasi olla sõber, kolleeg, teretuttav või sekspartner. Seega, kui peaks tekkima vajadus millegi muutmiseks, eks me siis istume maha, joome klaasi viskit ja räägime neist asjadest. Loodan, et meil on piisavalt austust üksteise vastu ja kainet mõistust, et keegi püsivat psühhotraumat ei saa.

Sellised need stampvastused on ja ma olen hakanud aru saama, et ega need tegelikult kedagi edasi ei aita. Kellel on loomuses olla monogaamne, seda pole võimalik ühegi õnneliku polüsuhtega ümber veenda, sest mis siis, et nad on koos 22 aastat õnnelikud olnud, raudselt jõuavad veel lahku minna! Kes aga on vaimult mitmiksuhteks valmis, ei saa aru, kust tulevad üldse sellised küsimused. Tegelikult on maailma mitmekesisus tore ja igal inimesel on õigus olla just sellises suhtes, mis talle ja ta partnerile või partneritele sobib.