Mehe mõju all närbunud neiu hoiatab: naised, ärge laske meestel end muuta

Anoreksia. Foto: Vida Press

Sõbrannale kirjutas enda läbielatust naine, kes loodab kogu hingest, et teised oskavad tema vigadest õppida ja ei pea ise sama läbi elama.

Paar aastat tagasi kohtusin omavanuse mehega, kellega tekkis hea klapp ning üsna ruttu kutsus ta mind enda juurde elama.

Alguses, nagu ikka, oli kõik ilus roosiline, aga me teame kõik, et roosidel on okkad, mida mina paraku eirasin. Üsna ruttu hakkas ta tegema märkusi, et mis värvi oleksid minu juuksed, mis soengut kannan, missuguseid riideid kannan.

Ma ei teinud sellest suurt draamat, sest see muutus meeldis mulle endalegi, tundsin, et olen nii palju enesekindlam, kui olen tema jaoks täiuslik. Mõned kuud sealt edasi hakkasid tulema märkused stiilis «Kallis, kas sa trenni ei tahaks minna? Võiksid hakata käima jooksmas, jalutamas. Ära söö nii palju magusat, toitu tervislikumalt».

Sel hetkel oli ta mind täiesti ümber enda sõrme keeranud ning võtsin kõike tema öeldut tõena. Minu tervislik toitumine ja pidev trenni tegemine viisid mind olukorda, kus ma koolis lihtsalt kokku kukkusin, õnneks oli suvi saabumas ning kursus sai ilusti lõpetatud. Haiglas öeldi minu kaaluks vaid 45,3 kg.

Veetsin haiglas kokku viis nädalat. Selle aja jooksul sain aru, missugust võimu ta minu üle omab ja et ta üritab minust teha kedagi, kes ma pole. Tal oli komme mind erinevate nimedega kutsuda. Tagantjärele tema naljade üle mõeldes hakkasin taipama, et miskit on väga valesti.

Suvi möödus vaikselt, sest enamus ajast olin ma maal vanemate juures, mis sobis nii talle kui minule ideaalselt, sest tundus, et vajame mõlemad puhkust.

Sügisel, kui kool algas, oli kõik jälle hästi. Enamus nädalavahetustest veetsin ma maal, et mitte elukaaslasele koormaks olla ning tahtsin ise ka koolile vaheldust. Ma üritasin teha kõik selleks, et meie kooselu sujuks ning andsin meile mõlemale hingamisruumi, et me üksteisest ära ei tüdineks.

Talvel tõi ta koju nakkushaiguse, mille kohta väitis, et ei tea, kust ta selle sai ning veenis mind ära sellega, et selle võis saada ka lihtsalt kellegiga käteldes. Jäin seda uskuma, sest ei tahtnud endale tõde tunnistada. Hiljem leidsin tema riiete taskutest kondoomipakke.

Hakkasin endale tunnistama, et meiega on kõik, ma ei saa teda enam usaldada. Selle tõttu veetsin ma palju öid nuttes, tihti nutsin ma end magama. Minu õppeedukus hakkas tasapisi langema, aga kooli sain siiski lõpetatud. Enne kooli lõppu sain ma elukaaslaselt teate, et ta saab oma töö tõttu minna välismaale tööle. Muidugi oli mul tema üle hea meel, aga kartsin ka, et nüüd on meie vahel kõik läbi.

Proovisime kaugsuhtes olla, aga see polnud enam see ning päevapealt otsustas ta mind maha jätta. Ta tegi seda kõike vaid sõnumi teel, kuigi sel hetkel oli ta Eestis. Ei mingit seletust ega midagi.

Sel hetkel sain ma närvivapustuse, sest mingeid märke tema poolt selleks varem ei olnud ning ma ei tahtnud tunnistada tõde, et «meid» enam pole. Ma ei saanudki talle öelda, et olin südame all kandud meie last. Paraku närvivapustuse tagajärjel kaotasin ma lapse ning arsti hinnangul ei ole mul võimalik enam rasedaks jääda.

Mõni päev hiljem sain ma ühelt naisterahvalt kirja, et minu mees ei olnudki välismaal tööl, nii nagu ta mulle väitis, vaid oli temaga puhkusel. Mõned ajad hiljem sain ma tuttavatelt kirju, et minu eksmees ei olegi välismaal, et on Eestis. See tema aastateks välismaale tööle minek oli lihtsalt ettekääne, et mind maha jätta - ta ei julgenud mulle tõtt öelda, vaid üritas end taaskord valedega välja aidata.

Mul ei ole kahju, et ma temaga tuttavaks sain, kuid mul on kahju, et ma ei osanud märgata ohumärke õigel ajal ning üritasin neid ignoreerida. Mul on kahju, et lasin armastusel saada minu suurimaks nõrkuseks.

Kallid naised, palun märgake ohumärke, ärge laske armastusel end pimestada, te olete ideaalsed just sellistena nagu olete. Õppige teiste vigadest, ärge korrake neid.