Millal sa viimati kedagi päriselt kuulasid?

Foto: Vida Press

Kui tihti tunned seda, et sind päriselt ka kuulatakse ära? Et vestluskaaslane keskendub su jutule ka sel juhul, kui tema arvamus sinu omast kardinaalselt erineb? Et ta kuulab sind ära oma täie fookuse ja tähelepanuga ning ei haara oma mõttes kinni igast jutulõngast, mille läbi võimalikult ruttu vestlus enda kätte haarata ja hoopis sind kuulaja rolli panna? Mina näiteks väga tihti seda ei koge, kirjutab Kathleen Pajumaa Motivaatoris.

Olen aru saanud ja mul on südamest kahju tõdeda, et paljudel inimestel pole tegelikult huvi sind kuulata. Eriti siis, kui su elus on kõik korras ning mingit kahjurõõmu tundmist mängus pole. Kuidas saakski sind huvitav kuulata olla, kui sa ei lasku teistele inimestele ning olukordadele hinnangut andma, sa ei panusta klatši, õelutsemisesse, vingumisse, teistele «ära panemisse» ning oma «põnevate mineviku seikluste» taaselustamisse? Võib-olla sa hoopis räägid oma igapäevaelu tõdemustest – sellest, kuidas sa hoidsid ära mitu emotsionaalselt puhangut, nägid mitmes situatsioonis läbi «iseenda» ego ning seeläbi päästsid päeva ning kuidas sa looduses jalutades tohutut ühendust koged. Selle asemel, et kuulata, mida sul tegelikult öelda on ning mida sa tegelikult oma südames tunned, üritab enamik meist jutulõnga kiirelt enda kätte haarata ja oma «vägevamatest» kogemustest välgukiirusel vasteid leida.

Miks küll peame me inimestena niivõrd tihti iseennast tõestama, sellest aru ma ei saa. Kas leidub ka neid, kes soovivad kuulata, lihtsalt seetõttu, et nad hoolivad sinust ja sinu heaolust? Kes julgevad jätta «iseennast» kasvõi paariks minutiks mängust välja ja jäädagi täielikuks «pealtvaatajaks»? Kõige rohkem tuleb meie «egode võitlus» ja «teistele vahele segamine» välja näiteks alkoholijoobes, kus kaine inimese vaatenurgast käib üks pidev ja rahulolematu vahele ütlemine, üksteisest üle karjumine, teineteise juttude peale närvi minemine, oma seisukoha valjul häälel välja ütlemine jne. Võigas, kas pole?

Aga tegelikult on tõsiasi see, et meid lihtsalt ei «huvita» teiste inimeste lood ja elud, kui meil pole just midagi sealt saada. Kui ma ei kinnita su arvamust elust ja olust, kui ma ei poolda sinu käitumisviise, ei kiida ja ei lömita ning kui minu teguviisid lähevad otsesesse vastuollu sinu omadega (mis paneb sind omakorda küsimusi küsima), siis sa pigem ei taha mind kuulata. Kas pole nii? See on küsimus sulle, sest vaid minu perspektiiv ei kinnita maailma tõde, kuid ma küsin sult ausalt: «Millal oli viimane kord, kui sa kedagi päriselt ka kuulasid? Ilma mõtlemata sellele, millega sa saaksid järgmisel hetkel vahele segada? Millal oli viimane kord, kui sa kedagi päriselt kuulasid ka siis, kui ta ütles neid asju, mis sulle tegelikult ei meeldi? Mis sinu arvamusega kooskõlla ei läinud? Millal oli viimane kord, kui sa kedagi tõeliselt kuulasid, üritades teda päriselt mõista, kui teist inimest, kes ei peagi sinuga nõustuma?»

Kui ma kuulan sind, siis ma tahan kuulata sind niivõrd avatud südamega, et ma mõistan ja austan sind sellisena, nagu sa oled. Kui sa ütled mulle, et iga päev hunnikute viisi ebakvaliteetse liha söömine ja oma lemmikloomale igavesest ajast igavesti krõbinate söötmine on kõige tervislikum asi siin maailmas, siis olenemata minu vastupidisest arvamusest, ma kuulan sind ja toetan sinu juttu – ilma, et ma sooviksin sind ümber veenda ja sulle alateadlikel viisidel haiget teha. Ma üritan sind kuulata nii, sest ma tean, et elus ei ole õiget ja vale vastust – me kumbki ei tea tegelikku tõde ja ei saa kunagi ka teadma, sest sellist asja ei eksisteerigi, kuid ma austan sinu valikuid inimesena, ma austan sinu arusaamu, sinu kogemusi ja seda, kuidas sa oled selleni jõudnud.

Ma kuulan sind, sest ma ei taha lasta oma ego sinu ja minu vahele. Mul ei ole vaja «iseennast» sulle tõestada ja minus ei tekita hirmu sinu arusaam, sest ma usaldan Elu ja oma sisetunnet, austades ka sind usaldades oma.

Kui me võib-olla kõik võtaksime rohkem aega, et kuulata üksteist ilma egota, suudaksime me aktsepteerida kõiki inimesi, olenemata nende rassist, nende eluloost, nende arvamustest, elufilosoofiast, usust jne. Võib-olla hakkaksime me siis ometi nägema elu läbi suurema ja sügama spektri, kus mina versus sina asendub ühtäkki meiega ja selle asemel, et otsida «vaenlasi», «võõraid» ja «teistsuguseid», leiame me igal sammul aina enam neid, kes on täpselt sama eksinud, sama leitud, sama sügavad ja samade sisemiste soovidega nagu me ise.