/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235601t1hacc0.jpg)
«Kohe 4-aastaseks saav poiss on pärast lahutust segaduses, või ma ei teagi, mis toimub… Igatahes kuulen hommikust õhtuni jutte, et ta tahab elada isa juures. Olukord on raske, sest laps ja mina vahetasime kodu, aga isa jäi kohta, mida laps siiani enda koduks peab,» kurdab nõutu ema perekeskuse Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Asja ei kergenda ka asjaolu, et kord nädalas käib ta isa juures ja seal ostetakse talle kõike. Seal pole käskusid ega keeldusid – elu minuga on muidugi argipäev, kus on keelud ja piirangud. Loomulikult ei tõtta ma igat lapse soovi täitma, rääkimata alati mänguasjade ostmisest, kui poes käime.
Eile ütlesin lapsele, et olen solvunud, kui ta nii räägib. Siis hakkas ta hoopis nutma. Ma ei oska enam midagi teha, ennast teeb ka kurvaks, aga nii väike laps ju on kergesti manipuleeritav.
Ma ei arva, et lapse isa seda tahtlikult teeb, ilmselt ta lihtsalt leevendab sel viisil oma süütunnet. Mina selle imedemaaga, mis isa juures toimub, võistelda ei suuda ega tahagi. Lapse isal ei jätku tegelikult lapse jaoks nii palju aega, et teda kas või nädal aega enda pool hoida, et laps seeläbigi aru saaks, et argipäev ongi sama ka isa kodus, nagu on minu juures.
Kuidas käituda ja jääda kodus lapsega rahulikuks, kui tuleb jutt: «Tahan issiga elada ja sul vahel külas käia?»»
Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:
«Usun, et on paha ja valus kuulda, kui laps teatab, et ei taha sinuga koos elada. Ometi on tegemist ainult 4-aastase inimesega, kes kannatab ilmselt isast lahutamise valu. Kindel see, et teist lahutamise valu tuleks samuti, aga ütlete, et isal pole aega last pikemaks ajaks enda juurde võtta. Tegelikult on see isegi hea, sest teine valu jääb lapsel tundmata. Kuidas asja lahendada?
Tundmata teie lahutuse tagamaid, tahan loota, et suudate oma endise abikaasaga siiski rahulikult koos asju arutada. Soovitan teil lapse isaga kokku saada ja talle praegune olukord ära rääkida. Selgitage, et praegune olukord tekitab lapses trotsi ja pahameelt teie vastu ja see ei tule teie suhtele pojaga ei praegu ega tulevikuski kasuks. Parim oleks, kui teie ja isa koos selgitaksite lapsele, miks ta jääb teie juurde elama.
Ehk peaks isa ka omas kodus samasuguseid reegleid järgima, kui teil on. Seda mitte teile meeldimiseks, vaid selleks, et laps lepiks oma praeguse olukorraga kiiremini. Lisaks sellele oleks hea lapsega suheldes kasutada aktiivset kuulamist. Seda nii sel juhul, kui isa nõustub vestlema, kui ka siis, kui praegune olukord jätkub (viimasel juhul on see eriti vajalik).
Suhtlemisel lapsega tuleb lähtuda sellest, et lapsel on probleem. Sel juhul aitab aktiivne kuulamine. See võimaldab lapsel oma tundeid väljendada ja annab talle teada, et mõistate teda. Kui laps teatab, et tahab isa juures elada, siis peegeldage see mõte talle tagasi, näiteks kuidagi nii: «Sa tunned isa järele vist tõesti suurt igatsust ja tahaksid rohkem temaga koos olla.» Kui see nii on, siis laps kindlasti kinnitab teie väidet. Võimalik, et tuleb ja poeb teile sülle, et lohutust leida. Püüdke rahuliku meele säilitamiseks mõelda oma pisikese poja tunnetele ja igatsusele, mitte sellele, kuidas tema sõnad teile haiget teevad. Lapsed ei tee meile meelega haiget. Nad lihtsalt ei oska selles suurte inimeste maailmas teisiti käituda.»