:format(webp)/nginx/o/2017/10/19/7232071t1hf6d9.jpg)
Niipalju kui olen lugenud ja erinevate naisterahvastega vestelnud, siis olen mõistnud, et nende number üks emotsionaalne vajadus on kindlus ning et nad saaks tunda ennast väljaspool hädaohtu. Seda tunnet peab naisele pakkuma mees. Nii kirjutab Jesper Parve oma värskes raamatus «Mees».
Kogu see piiride teema algas aga sealt, kui naine soovis teada, kas alles kohatud mees talle seda kõike ka pakkuda suudab. Muidugi oleks ta võinud otse küsida, kas mees on võimeline naist ja nende võimalikku tulevast last kaitsma kõiksuguste hädaohtude eest, kuid elu on näidanud, et paljud mehed valetaksid, lootes lihtsat seksi saada. Seepärast töötasidki naised alateadvuslikult välja sellised asjad nagu testid, et saada aus vastus oma küsimusele. Ja nii nügivad nad siiamaani meie piire ning kompavad enesekindlust, et mõista, mis vennaga on päriselt tegemist. See ei ole üldse teadvuslik ja pahatahtlik tegevus, kuid nende testide tulemused loovad põhja igasugusele meeldivusele ja seksuaalsele külgetõmbele. Iga sellise testi tulemusena saab naine teada, kas ta võib ennast su käte vahel lõdvaks lasta või peab emme kombel su pead paitama.
Võib mulje jääda, et naised võitlevad domineerimise pärast, aga tegelikult see ei ole nii. Nad hakkavad küll sinuga oponeerima, kuid endamisi loodavad, et mees võidab. Sügaval hinges naised ei taha, et sa testides läbi kukuksid või nemad selle mängu võidaksid. Lausa vastupidi, nad tahavad, et sina võidaksid – kuigi nad seda kunagi ei tunnista –, et nad saaksid sulle olla naiselikud armastajad.
Tegelikult on iga naise unistus kohata sellist meest, kes oleks talle toeks rasketel hetkedel ja seisaks ta kõrval, selg sirge. Kui sa aga juba naise väikestele testidele alla vannud, mismoodi sa peaksid siis vastu seisma elu suurtele probleemidele ja mismoodi sa suudaksid olla tugev isane, kes oma pere eest hoolt kannab ja teda kaitseb. Mitte ükski naine ei suuda austada meest, keda ta võib väänata ja käänata nii, nagu tahab. Liidri iseloomu, selgroogu ja mõttekindlust tuleb näidata. Ja ennekõike seda, kuidas sa lubad endaga käituda. Kus on su piirid.
Kui naised leiavad su piirid, su selgroo, siis nad rahunevad mõneks ajaks, et siis varsti jälle alustada. Aga vähemalt oled sa teeninud hetkel nende heakskiidu. Selgroogu tuleb hakata näitama esimesest päevast peale. Muidu riputad natukese aja pärast oma naise aluspesu samamoodi nöörile nagu Ervin Abel filmis «Siin me oleme» ja pobised sõpradele, kui nad sulle kaasa tunnevad: «Hilja, peremees, hilja!». Sest see, mis suhte alguses paika pannakse, see ka tavaliselt jääb. Pärast midagi muutma hakata on juba raske ja huumoriga öeldes meestele ka ohtlik.
Kui nüüd naised natuke solvusid eelmise võrdluse peale, siis võin öelda, et ka mehed on tegelikult väga koeralaadsed olevused. Näide elust, mis iseloomustab seda kõige paremini.
Mu elukaaslane õpetas meie kutsikale lamamist koos maiustega. Mingi aeg vaatasin rahulikult kõrvalt ja siis sekkusin ka oma ütlemisega «Lama, lama!» Selle peale ütles Mari: «Oota natuke, anna käsklus ja las ta siis natuke mõtleb. Küll ta välja mõtleb, mis tegema peab.» Mina küsisin vastu: «Kas siin võib siis tuua paralleele meestega?» Ta ainult muigas selle peale kavalalt ja vastas, et «teiega on veel lihtsam».
Jesper Parve esitleb oma uut raamatut «Mees»
:format(webp)/nginx/o/2017/03/09/6425547t1h9347.jpg)