Reena Purret: aga äkki ei kasvataks oma tütreid ahistamist vaikides välja kannatama?

Foto: Vida Press

Ma olen viimastel päevadel sellele nende ahistamisjuttude laviini valguses palju mõelnud. Neid on hetkel internetis LÕPUTULT, kõik naised jagavad. Võiksin minagi jagada, sest pea igal naisel on neid ju juhtunud, kui mitte muud, siis kasvõi seda, et keegi bussis end sinu vastu nühib või tänaval liputab või sind jõllitades end näpib vms. Küll aga on mul neid kordi olnud päris paljude tuttavatega võrreldes üsna vähe – ja mis eriti oluline, mul ei ole mitte mingit probleemi sellises olukorras inimesele väga kõvasti väga halvasti öelda või vastu kõrvu anda, kirjutab oma blogis Reena Purret.

Ma ei võta sellist asja eriti südamesse, kui vaja annan lihtsalt laksu kirja ja on selge signaal teele saadetud, et nii ei lähe. Kirsti Timmer ilmselgelt mõtleb suht sama moodi. AGA. Kui ma kuulan oma sõbrannade-tuttavate kirjeldusi või loen internetist võhivõõraste omi, on selge, et me oleme vähemuses.

Miks? Ma olen oma varasema elu jooksul huviga täheldanud ja nüüd viimase nädala jooksul hirmuga juba sadu kordi lugenud, kuidas naised kirjutavad sellest, kuidas nad konfliktisituatsioonis EI JULGE midagi öelda. Mitte ainult suvalised naised, vaid ka mitmekordne maailmameister Anja Pärson kirjeldas just Instagrammis seda, kuidas võõrad mehed koos pilti teha tahtsid ja selle käigus pidevalt ta rindu ja tagumikku käppisid – ning kuidas ta NAERATAS VIISAKALT, ET MITTE STSEENI TEKITADA. Tal oli häbi, ta ei tahtnud karjuda, ta ei tahtnud konflikti sattuda. Ja see ei ole üks Anja Pärson, see on miljon või miljard naist ebamugavas situatsioonis, nad käituvadki niimoodi. MINA olen käitunud niimoodi, kui New Yorgis mingi tüüp minu ette maha istus ja end rahumeeli näppima hakkas – ma tõusin püsti ja läksin vaikselt minema, sest MINUL oli häbi. Ma suudan sellest üle olla, kui keegi päriselt mind katsuma tuleb või minu isiklikku ruumi trügib, aga vahel pean ma endale teadlikult meelde tuletama, et oot-oot, see on nüüd see koht, kus tuleb väga kõva häälega inimene väga valusasti paika panna, sest see, mis praegu toimub, ei ole normaalne. Teine asi on see, et mul tekkis see julgus, kui ma olin juba pea 20, aga paljud neist pervodest ründavadki just noori, kes on alles 13-14-aastased ja EI julge reageerida ega õieti hingatagi, kui keegi end bussis vastu neid nühkima kukub vms. Ega perverdid ka lollid ei ole, nad valivad teadlikult sellise ohvri, kellest kõige väiksema tõenäosusega jama tuleb, mis seletab ka kohe, miks minul ja Kirstil eriti probleeme ei ole (aga selle teadmise valguses võiks empaatiavõimet siiski olla).

Miks minul ja mitmel teisel naisel neid probleeme ei ole ja miks me julgeme vajadusel kõva häälega võõraid inimesi pikalt saada, kui kõrvalt näen, et peol ei julge paljud teised naised isegi vabalt nalja teha? Olen seda teemat oma «munadega» sõbrannadega arutanud ja meie kõigi ühiseks jooneks on see, et meist kasvatati kodus inimesi, mitte naist. Meie majas polnud tegu isegi mitte sooneutraalsusega, vaid ma kasvasin isaga, kes ei sallinud «naiste mänge», st mingit käekottidega ringijalutamist jms, need mängud olid talle eos vastumeelsed ja paljude traditsiooniliselt naiselikeks peetavate käitumismaneeride kohta tehti pidevalt halvustavaid märkusi, nii et ma kasvasin eelkõige üles poistega poiste mänge mängides. Heades raamatutes («Röövlitütar Ronja», «Pipi Piksukk», «Kolm musketäri») oli nagunii palju madinat ja vähem õhkamist, nii et see andis ka panuse. Ütleme nii, et tänapäeva üleharitud feministid ütleksid selle kohta «internaliseeritud misogüünia», sest selle tulemusel olin ka mina üks neist «ma ei saa teiste naistega eriti hästi läbi» (loe: «issand jumal, olen mina alles eriline ja kindlasti teistest parem») piffidest, sest kui minu klassis ka oli mõni tüdruk, kes ei mõelnud ainult patsikummidele ja poistele, ei näidanud nad seda avalikult. Õnneks sain ma vanemaks, kohtusin teiste karmide eitedega ja kasvasin sellest välja ning leian nüüd, et naised peaksid teisi naisi toetama. Teie ei tea, mis oludest nad tulevad. Näiteks üks tuttav kirjutas, kuidas teda ahistati peol ja ta ei julgenud karjuda – ta on terve elu kodus tappa saanud, muidugi ta ei julge ohusituatsioonis karjuda, selle peale oleks ju rohkem haiget saanud Kogu tema senine elukogemus ütleb, et targem on vaikselt kannatada, mis sellest, et mõistus ütleb, et «sõbrad on ümberringi, lõuga, keegi tuleb appi». Su mõistus ei tööta sel hetkel, ohusituatsioonis teed sa seda, milleks sind kasvatusega aastate vältel järjekindlalt programmeeritud on.

Olen kirjutanud ka sellest, kuidas üks kõige olulisem õppetund minu elus oli see, kui ma tulin esimeses või teises klassis väga halvas tujus koju ja olin nii üleväsinud, et hakkasin ilma mingi olulise põhjuseta nutma – mille peale mu isa ütles mulle, et on oluline aru saada, et mitte keegi ei saa mind mitte millekski sundida ja kui miski või keegi, ükskõik kas õpetaja või õpilane, ikka väga si*ta keema ajab, võib alati kõik mu**i saata ja koju ära tulla. Just sellises sõnastuses, ilma tärnideta. Ma ei ole küll kindel, aga mulle on jäänud mulje, et teisi pisikesi tüdrukuid ei kasvatata nii.

Olen kirjutanud, kuidas nägin kõrvalt, kuidas linnas jalutava lasteaiarühma poisid jooksid ringi, aga väike tüdruk sai sõimu, sest astus rivist ühe sammu kõrvale. Olen kirjutanud, kuidas koolis olid tüdrukutele ja poistele hoopis erinevad reeglid ja mina olen pidanud nurgas seisma (mul oli sinna küll harva asja, sest ma lugesin tavaliselt omaette raamatut) asjade pärast, mille eest ühegi poisi pihta poleks häältki tõstetud.

Tüdrukute puhul on iga pisike konflikt skandaal, sest tüdrukud PEAVAD hästi läbi saama, asju jagama, teisi mõistma jne. Poiss lööb teisel poisil kulmu rulli? Öeldakse, et «ära enam nii tee» ja kehitatakse õlgu, sest poistel ikka juhtub. Kui mina ühe klassivennaga algklassis kaklema läksin, nii et ninast veri väljas (olgu öeldud, et see OLI täiega minu laud, Marko oli täiega minu koha peal ja see on institutsiooniline tagakiusamine, et selle kakluse tulemusel tema ikkagi seal edasi istuda sai), rivistati terve klass üles, et rääkida sellest, kui kohutav asi just juhtus ja kuidas eriti tütarlapsed võiksid järeleandlikumad olla («ära aja oma õigust taga, vaid anna järele ja tee seda, mida mees tahab, sest tublid tüdrukud ju väldivad konflikte»). SEDA tegi see naine seal külmiku taga, kui tal ühtki sõna suust välja ei tulnud ja ta ei suutnud mehele rusikaga näkku lüüa, nagu õigem oleks olnud, sest just nii on esmalt tema vanemad ja seejärel kogu kooliharidus kõigi nende aastate vältel dresseerinud.

Ära löö vastu, ära karju, ära kasuta inetuid sõnu, targem annab järele. Sa ju tahad teistele meeldida? Kellelegi ei meeldi liiga robustsed naised.

Kusjuures ma olen täheldanud, et kui värdjatele adekvaatselt reageerida, on nende esmane reaktsioon enamasti mitte viha, vaid SOLVUMINE. Kui baaris mingi suvaline töll vajub kutsumata nelja tütarlapse lauda, viisaka «me tegelikult tahame omavahel aega veeta» lause peale ära ei lähe ja tahab kellelegi veel kätt ümber panna, siis selle peale, kui sa ta otsesõnu pikalt saadad, on ta üdini solvunud.

Või markantne näide – üks tüüp üritas baari vetsu eesruumis mu sõbranna kätt vägisi endale püksi toppida. Sõbranna ütles talle, et ta võib oma peenise iseendale istmikusse toppida (mööngem, mitte päris nende sõnadega), sest tema sellest igatahes huvitatud ei ole. Põhimõtteliselt seksuaalne ahistamine, minu sõbranna oli piisavalt tore, et teda mitte lüüa, nii kena temast, eks? Ei, mees rääkis täiesti tõsimeeli kõigile, kes kuulata viitsisid, et on alles mõrd, oleks ju võinud VIISAKALT keelduda (olukorras, kus teda VÄGISI kellegi peenisega otsekontakti viia taheti). Sest seksuaalne vägivald on baaris mingil määral normaliseeritud, aga halvasti ütlev naine on alati midagi kohutavat. Ja kõik näited, kus mina või mõni mu sõbranna on üle piiri läinud mehe teravalt paika pannud (ükskõik, kas füüsiliselt või sõnadega), on lõppenud sellega, et mehed on täiesti šokeeritud, sest me oleme nii vastikud ja halvad ning naiselikult käituda ka ei oska. Sest noh, viisakas naine laseks end vist vaikselt vägistada või midagi. Mitte et mind nende solvumine häiriks või midagi, mul ei olegi vaja värdjatele meeldida – aga mind häirib see, et nad seavad üldise fooni ja need on need eeldused, mille najal me kasvatame väikeseid tüdrukuid.

Ma ei ütle, et pange poistele vägisi seelikud selga või lubage tüdrukutel ainult tunkesid kanda, miskipärast arvan ma, et igal lasteaiakasvatajal on sellest ka sügavalt savi. Ma ütlen just, et me ei peaks lapsi vägisi dresseerima nagu koeri, et nende sisemisi instinkte maha suruda. Keegi ei pea tegema asju, mis talle sügavalt vastu hakkavad, et hea tüdruk (või poiss) olla.

Minu lähedased näiteks olid ühel hetkel pisut solvunud, sest pisike sugulane ei tahtnud neid kallistada – ja leidsid, et laps peab ju harjuma oma sotsiaalse rolliga ja muidu jääbki elu lõpuni häbelikuks vms bullshit. Mina leian, et igal lapsel peab olema füüsiline enesemääramisõigus ja õigus otsustada, kes tema keha mingil ajahetkel katsub. Nagunii tuleb seda mingil määral lõhkuda sellega, et enne väljaminekut pannakse vägisi sokid jalga ja tehakse muid koledusi, otsustagu vähemalt ise, keda ta kallistab ja keda mitte. Just sellest saab alguse see, et väikesel inimesel pole õigust oma keha üle otsustada. See ei loe, et see puudutus pole seksuaalne, me õpetaksime lapsele, et kui asi pudutab tema katsumist, on tema soovid vähem tähtsad kui teiste omad (ja see vana hea «kannata ära»). Selle konkreetse lapse vanemad ütlesid, et R teab ise, keda ta kallistada tahab ja keda mitte (aplaus), aga mõelge, kui palju on neid, kes seda ei tee. Teda treenitaksegi 10 aastat järele andma, mis sellest, et vanatädi haiseb ehk alati sibula või Marlboro suitsu järele ning süda läheb natuke pahaks. Ja poistel lastakse samal ajal end lahti rabeleda ja minema joosta, sest noh, poiss ju, need mürgeldavadki. Teda ei õpetatagi kunagi teistega arvestama.

Ning siis veel 10 aastat hiljem on see tüdruk uudistes, sest teda kasutati ära ja ta ei hakanud vastu ja ta ei karjunud – ning see poiss kommenteerib ja küsib, miks ta siis ometi ei teinud midagi, äkki talle ikka meeldis. Ja ta siiralt ei saagi sellest inimesest aru saada, sest nad elavad täiesti erinevates maailmades. Mina ei taha seal esimeses maailmas elada, see võiks 18. sajandi armastusromaanide pärusmaaks jääda.

Lühikokkuvõte: kasvatagem oma pojad ja tütred vajadusel inimesi perse saatma, aga õpetagem neile siiski, mis on empaatiavõime  ja millega seda süüakse. Nii on maailm kõigile parem paik.