Merle inspireeriv lugu: olin 99% viljatu, aga kõik uurisid, millal laps tuleb

Teekond pereni võib olla vahel nõnda keeruliseks tehtud, et see on lausa julm. Oled leidnud enda kõrvale sobiva inimese, teil on valmisolek ja soov, kuid arst tunnistab sind 99-protsendiliselt viljatuks ning mehe tervisega on teinud üks-null ammu põetud haigus.

Merle sai esimest korda enda haigusele diagnoosi, kui oli kõigest 17-aastane. Tugevad krambid ja minestamiseni valutav kõht olid märgid levinud, kuid vähe teadvustatud naistehaigusest endometrioosist. Esmalt määrati valeravi ja kaks aastat pärast diagnoosi oli olukord nii hull, et rasestumine oli peaaegu võimatu, vaid mõni protsent.

Kõige kiuste läks pärast operatsiooni vaid paar kuud aega, kuniks Merle pere rõõmsaid uudiseid kuulis – Merle ootas last. Testi uskumata kiirustas ta arstile, kes üritas naise elevust ohjeldada. Isegi kui oli õnnestunud rasestuda, on suur tõenäosus, et rasedus katkeb. Pikad üheksa kuud võitles tol ajal 25-aastane Merle raske rasedusega ning 2006. aasta oktoobris nägi ilmavalgust tütar Lisette.

Tütre kolmeaastaseks saamisel tekkis noortel soov perelisaks. Kuna Lisette oli juba peres kasvamas, ei olnud sarnast närvilisust kui esimest oodates. Kuigi varasemaid haigussümptomeid enam polnud, jäi teine laps tulemata. Mõni aeg hiljem läks ka Merle tee lapse isaga lahku.

Salalik suguhaigus

Paar aastat hiljem viis elu Merle kokku praeguse mehega. Algusest peale loobuti teadlikult igasugustest rasedust takistavatest vahenditest. Arstil kontrollis käies avastati, et üks munajuha on põletikuline ning moondunud. See eemaldati lõikuse käigus, mis vähendas rasestumisvõimalust veelgi. Kuid see polnud nende jaoks halbade üllatuste lõpp. Selgus, et mure on ka mehel. Ta oli aastaid tagasi nakatunud enesele teadmata klamüüdiasse. Vaevusi polnud, polnud ta ka haiguse edasikandja, kuid mehe tervisega oli see lõpparve teinud. Enamik tema spermatosoide olid vigased, moondunud, ilma peade ja sabadeta, lisaks ujedad. Loomulikul teel rasestumise protsent oli null. Ainsa võimalusena nägi arst kunstlikku viljastamist. 35-aastasena alustas Merle kunstliku viljastamise teekonda.

«Paar kuud käis kõik näpuga mööda rida ajades. 14 tabletti päevas, lisaks süstid,» meenutab Merle. Küsimusele, kuidas kogu see protsess käis, Merle vastata ei oska. «Ega ma tegelikult täpselt ei tea, mis rohte ma võtsin ja mida ühel või teisel protseduuril tehti. Leidsin, et liigne uurimine on mõttetu. See ajab ennast vaid rohkem närvi ja see oli viimane asi, mida vaja. Seega lasin asjatundjatel teha, mis vaja. Läksin õigeks ajaks kohale ja võtsin rohtusid nii, nagu vaja.»

2017. aasta maikuus nägi ilmavalgus poisslaps Steko. Esimese rasedusega võrreldes Merle suuri muutusi ei täheldanud. Mõlema lapsega oli rasedus raske. Ainus, mida ta oskab välja tuua, on see, et kuigi teise lapsega pidi ta tavapärasest tihedamalt kontrollis käima, siis esimest last oodates oli kontroll tugevam – Merle haigus oli tol ajal haripunktis ja rasedus oli riskantne.

Haigus pole häbiasi

Kuigi see on teema, millest paljud rääkida ei taha, arvab Merle hoopis vastupidist. «Oma teekonnast olen avalikult rääkinud alates paberitele alla kirjutamisest, ehk siis kohe, kui selgus, et läheb kunstlikuks viljastamiseks. Olin tüdinenud küsimustest «Millal teine tuleb?», «Millal te lapse saate?» ja nii edasi. Pärast mure avalikustamist olid kõik hoopis teistsuguse lähenemisega ja elasid pigem kaasa. Ei kujutaks ette, et kahekesi salaja seda teha.» Merle tõdeb, et lapse kaotamise protsent on taolisel protseduuril kõrge, kuid õnneks läks temal kohe esimese korraga õnnelikult.

Mida soovitab Merle teistele paaridele, kes kogevad raskusi lapse saamisel?

«Alati soovitaks proovida. Minu arvates on kõige tähtsam ikka see, et see ei ole mure, millega üksi olla ja hakkama saada. Muidugi ei pea seda tervele maailmale teatama, nagu mina seda tegin, kuid päris kahekesi seda kadalippu läbi käia tundub ka karm. Arstki ütles, et kunstliku viljastamise juures on kõige-kõige tähtsam ise rahulik olla, mitte üle mõelda ega stressata. Enamik mõtleb, loodab, uurib, ei julge kuskil käia ega midagi teha. Tihti lükkab keha siis ise juba eos kõik välja ja tuleb taas kord uuesti alustada.»