Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Moekuninganna kroonitud!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuldnõelaga pärjati Kristina Viirpalu – silmapaistev meister, kes on Eesti iidsed motiivid glamuurses võtmes laia maailma lennutanud. Üksmeelne ülevoolav aplaus Tallinn Fashion Weeki saalis kinnitas, et vähe on siinmail disainereid, kes vääriks seda mainekaimat moeauhinda rohkem kui tema.

Disainerid, kes oma ideid couture-käsitöö vormis väljendavad, tunduvad tihti hõljuvat kusagil kõrgel pilvepiiril, kättesaamatud ja kauged. Seda enam soojendas südant Viirpalu seekordne etteaste, mis algas humoorika, siira ja samas ääretult stiilse muinasjutuga lapsepõlves tema traksipükstele ilmunud jänesest. Mõni naeris, teine pühkis pisara, kõik olid liigutatud. Moe esimene eesmärk on üllatada, pakkuda ootamatut. Kui selle kõrval õnnestub ka vaatajate südameni jõuda, on tegu tõelise meisterlikkusega. «Jäneselugu on võetud elust enesest,» selgitab Viirpalu ise. «See ongi minu lugu, ise panin selle kirja.» Disaineriks kasvamise legendi pildus autor muretult ka huumorit, isegi killukese eneseirooniat, sest kõigil tugevatel naistel on üks ühine joon – nad julgevad ja oskavad ka iseenda üle naerda.

Tõdegi jõuab paremini kohale, kui seda liiga tõsiselt ei võeta. Näiteks targa jänese salanõu, mis ütleb, et talje tuleb teha sinna, kus see tegelikult on, ei leia tänapäeva moeilmas sugugi alati rakendust. Küll aga oleks armas uskuda, et eesti rahvusmustritel ja käsitöötehnikatel on maagiline jõud. Kes siis ei tahaks maailma paremaks ja ilusamaks muuta, kasutades vaid inimsõbralikke naturaalseid kangaid, põlvi nõrgaks võtvalt meisterlikke tikandeid ja kohalike meistrite käsitööd!

Tagasi üles