Eesti naiste intriigid: täiskasvanud sõbrannad ei tülitse mitte ainult meeste pärast

Foto: Olaf von Lieres / Panthermedia / Scanpix

Kui üldiselt arvatakse täiskasvanud sõbrannade riide põhjustavat konkureerimine mõne mehe pärast, pole see siiski ainuke ajend. Tülid võivad tekkida ka asjatust klatšist, erinevatest ja paindumatutest arusaamadest või lihtsalt empaatiavõime puudumisest.

Elerini (27) jaoks sai oma kooliaegse pinginaabri Triinuga saatuslikuks tema esimene rasedusaeg. «Eks ma märkasin Triinu tugevat omandiinstinkti ja kalduvust mind keelata või kamandada kooliajal,» alustab ta jutustamist. «Kui minul tekkis mõni silmarõõm, siis tegi ta alati kõik selleks, et me tolle poisiga kahekesi olla ei saaks. Kui tal endal mõnega vedas, siis – vastupidi – ei jäänud tal minu jaoks üldse aega.» Elerin, kes ütleb end olevat lepliku meelega, kannatas autoritaarse sõbranna solvumised, mis mõnikord nädalaid võisid kesta, siiski välja ning tundis suurt kergendust, kui Triin taas suuremeelselt talle andeks andis. «Koolipsühholoog kasutas tema kohta sõna «rigiidne» ehk paindumatu. Ta ise oli selle üle üsna kohkunud, aga mina tegelikult nõustusin vaikimisi.»

Üsna varsti pärast gümnaasiumi lõpetamist leidis Elerin omale elukaaslase, abiellus ning jäi ka lapseootele. Triin seevastu suhtles erinevate noormeestega, kellest üks oli Elerini venna sõber. «Ma ei hakanud arvamust avaldama, aga minu meelest oli tegemist täieliku tropiga,» nendib Elerin tagantjärele. «Paraku, kuna nad miskipärast polnud teineteist täielikult veel leidnud, siis nad hakkasid kordamööda minu koju «juhuslikult» asja tegema, et omavahel kohtuda.»

Esimesed kolm raseduskuud olid Elerini jaoks nii rasked, et suure osa ajast suutis ta end voodist ainult oksendamiseks välja vedada. Triin ja vastleitud peika seevastu helistasid alailma tema uksekella ega võimaldanud mingit privaatsust. «Kõige nõmedam oligi see, et tegelikult ei tulnud kumbki mind vaatama, vaid nad tahtsid lihtsalt omavahel semmida, ehkki nad nägid, kui halvasti ma ennast tundsin,» ei suuda ta siiani mõista. «Leidnud omale siis mõni teine koht, kus kudrutada!»

Ühel päeval Elerini kannatus katkes ning ta palus juba ukselt mõlemal kutsumata külalisel lahkuda. Triinu maruvihane nägu pole tal siiani meelest läinud, ent vähemalt sai ta rahu kohe pikaks ajaks. Järgmisel korral kohtas ta pikaaegset sõbrannat alles siis, kui pisipoja käruga linna vahel jalutuskäiku tegi. «Ajasime natuke juttu ja ma isegi nägin, et ta tahaks edasi suhelda, aga minu enda sees oli tema pikast vihapidamisest ja pidevast draamatsemisest kannatus katki läinud,» tunnistab Elerin. «Paar korda proovisin küll veel temaga kohtuda, aga sain aru, et ei suuda selle halva mängu juurde head nägu teha.» Nii pole kunagised lahutamatud sõbrad enam võimalust suhete taastamiseks leidnud.

Ära võta paljaks ega levita kuulujutte

Stina (21) ja Nele sõprus tekkis juba esimeses klassis ning püsis läbi aastate, tänu vastastikuste külaskäikude ja kõikvõimalike sidekanalite lahutamatu ka siis, kui Stina vahepeal välismaal elas. Neiud suhtlesid pea iga päev ning jagasid teineteisega kõige olulisemaid elusündmusi operatiivselt. Ka vahepeal tuule tiibadesse saanud modellikarjääri ajal oli mõistliku meelega Nele isepäise Stina jaoks alati parim sõbranna. «Tüli tekkis meil sellest, et olin lõpuks lasknud endast ka aktifotosid pildistada – need olid profifotograafi tehtud ja minu meelest väga maitsekad,» leiab Stina siiani, «aga Nele on eluaeg palju konservatiivsem olnud ja tema teatas, et selline enda keha eksponeerimine ei sobi üldse, veel vähem selliseid pilte Instagrami toppida.» Neidude vahel puhkes tulisemat sorti kirjalik vaidlus, mis lõppes mõlemapoolse kuupikkuse vaikimisega. «Lõpuks Nele kirjutas mulle, et ta ei tahaks üldse tülis olla. Minu jaoks oli see kuu aega samuti raske – oleme alati väga lähedased olnud. Nii me siis ruttu leppisime ja rohkem pole meil sellest teemast omavahel enam kunagi juttu olnud, kuigi ma usun, et oleme siiani selles küsimuses eri arvamustel,» võtab Stina juhtunu kokku.

Janika (45) tähistas oma kauaaegse sõbranna Pirjoga parasjagu restoranilauas viimase sünnipäeva. Oli planeeritud kena «tüdrukuteõhtu», kui äkki helises Janika telefon ning teisel pool liini oli tema täiskasvanud poeg, kes teatas, et oli Janika mehe ja oma kasuisaga fataalselt tülli pööranud. Pinged nende kahe tema ellu kuuluvad mehe elus olid kestnud juba aastaid, niisiis aimas Janika süda halba. «Ütlesin Pirjole lihtsalt, et pean koju minema üht segadust klaarima, mul ei ole tuju siin praegu edasi istuda, aga midagi täpsemalt ei selgitanud,» meenutab ta. Peredraama sai tolleks õhtuks klaaritud, ent järgmisel päeval kohtas Janika linnas juhuslikult enda ja Pirjo ühist tuttavat. «See polnud isegi lähedane sõber, vaid lihtsalt inimene, kellelt olime mõlemad üht teenust tellinud,» selgitab Janika. «Ja siis teatas see inimene suurisilmi:« Kuulsin, et olete mehega lahku minemas. Terve linn räägib juba, et nüüd on kindel lahutus!» Polnud just raske aimata, kelle kaudu lumepall veerema hakkas – Pirjo ning tolle mehe lapsed käisid samas trennis. «Eks ma olin enne ka kuulnud, et Pirjol selline komme on – mitte ainult inimesi taga rääkida, vaid seda infot veel ka suvaliselt moonutada, aga kuni see teema minu isiklikku elu ei puudutanud, ei võtnud ma seda väga südamesse,» on Janika nõutu, «ma ei ole siiani hakanud talle midagi ütlema ega temaga isegi ühendust võtma. Mul on üldse raske inimestega konflikti minna, aga kui ta ise peaks mulle helistama, siis kavatsen kõik ära rääkida.»

Paari kuu tagune tüli on praeguseks seega pausi peal.

Sõnumeid saada ainult kaine peaga

Rebekka (33) ja Annika olid tuttavaks saanud ülikoolis ning päris ohjeldamatult koos pidusid pidanud. Tundus, et miski ei saa sellist lõbusat tandemit väärata, ent ühel hetkel ilmus Rebekka ellu mees, kellesse ta armus ning kellest üsna pea ka lapseootele jäi. Oma uut armsamat tutvustas Rebekka loomulikult ka Annikale ning avastas enda rõõmuks, et mehe ja sõbranna vahel tekkis samuti kohe hea klapp. «Kui tütar juba sündinud oli, võtsin miskipärast ühel õhtul mehe telefoni ja leidsin sealt Annika poolt äsja saadetud sõnumi, milles ta mu meest peole kutsus,» meenutab ta, «siis mul lõi silme eest mustaks. Väikese beebi emana olin muidugi ülitundlik ka. Sellelt samalt mehe telefonilt helistasin kohe Annikale ja küsisin: «Kas nüüd on kõik mehed maailmast otsa lõppenud, et pead hakkama minu oma murdma?!» Annika vabandas, et oli tahtnud sõnumit hoopis kellelegi teisele saata ja Rebekka mees sai selle täiesti kogemata. «Loomulikult ma ei uskunud teda. Karjusin natuke ja viskasin toru ära,» ütleb Rebekka nüüd mõningase piinlikkusega. Viha ei lahtunud kaua aega ja Annika jõudis vahepeal teise riiki kolida. «Kui maha rahunesin, siis mõtlesin, et kuna mu mehe nimi algab A-tähega ja on sageli paljude inimeste telefoniraamatus esimene, siis on selliseid arusaamatuid telefonikõnesid ja sõnumeid ennegi tulnud – eriti nädalavahetuseti, kui pidutsetakse.»

Siiski püsis vaikus sõbrataride vahel lausa kaks aastat, kuni ühel päeval Tallinnas ühes kaupluses juhuslikult kohtuti. «Annika tuli minu juurde, ei öelnud mitte ühtki sõna ja kallistas ainult,» kirjeldab Rebekka hetke, mil ta solvumine järele andis. «Nüüd olen aru saanud, et tegu oligi tõesti eksitusega ja meie suhted on jälle sama head kui varem.»