/nginx/o/2017/10/06/7179027t1heff7.jpg)
Suvel tekkis mul mõte eksperimenteerida nullkulu (inglise keeles zero waste) elustiiliga. Selle elufilosoofia kohaselt peaksime oma tarbimisvalikud tegema selliselt, et ei tekiks prügi, mis läheb kas prügimäele või prügipõletusjaama. Kõik jäägid, mis looduses tekivad, kasutatakse toiduahelas ära ning selle poole püüdleb ka nullkulu.
Samas ei tähenda see jäätmete hullumeelset talletamist oma kodus, vaid pigem minimalismi. Selle alustalad on: keeldu, vähenda, korduvkasuta, taaskasuta, komposteeri.
Kui alguses mõtlesin nullkulu katsetada lihtsalt nädalakese, siis nüüd püüdlen selle oma elu osaks muutmise poole. Oma väärtustega kooskõlas elamine on nauding. Ma väärtustan rohkem inimesi ja elamusi kui asju ning võimalust midagi head teha. Olen end seni üsna keskkonnasõbralikuks inimeseks pidanud, sest mulle on alati meeldinud taaskasutada ja prügi sorteerida. Kuid mõistsin, et taaskasutamine pole lahendus, kui vaatasin, palju prügi ma iga nädal ja iga päev toodan. Sellest väga suure osa moodustas plastik. 2015. aasta seisuga toodab keskmine Euroopa Liidu elanik 476 kg prügi. See on umbes sama nagu ma viskaks oma kaheksa sõbrannat aastas prügikasti. Oma esimesel nullkuluga kuul õppisin palju nippe, kuidas mitte prügi tekitada.
Hakkasin mune ostma kasutatud munakarbiga
Turuleminek ei võta kaua aega, aga ma ei ole seda Tartus väga harrastanud. Samas on see suurepärane koht, kus taaskasutada oma vana munakarpi. Müüjatädi oli väga rõõmus, kui oma karbiga tulin, sest tal endal hakkasid juba karbid otsa saama.
Purgid ja pudelid
Sain laojääke müüvast Realiseerimiskeskusest hea hinnaga vedrukaanega purgid ja keeratava korgiga piimapudelid. Klaaspurkidega ostsin Juustukuningatest juustu ning turult kohupiima ja hapukoort. Tartu turul saab ka võid ning kodujuustu pakendita osta. Biomarketist saab samuti kuivaineid purki pakendivabalt soetada. Piima ei ole veel õnnestunud saada, kuna üritan endiselt tabada seda hetke, kui teisipäevane piimaauto minu piirkonnast läbi sõidab.
Puu- ja juurviljakotid
Augusti lõpus käisin Tšehhis rahvusvahelisel õpilasfirma programmi vilistlaste konverentsil, kus üks daam tutvustas biolagunevaid puu- ja juurviljakotte. Ühes pakis oli viis tükki ja need maksid kokku 16 eurot. Hind oli krõbe just seetõttu, et ta oli oma tegevusega üsna alguses. Oleksin olnud valmis nullkulu elustiili nimel selle investeeringu tegema, kuid tal polnud kotte kaasas ja minu lend läks juba järgmisel päeval. Ootan väga, et keegi võtaks siit nüüd äriidee ja hakkaks biolagunevaid puu- ja juurviljakotte Eestis müüma. Praegu ostsin Eestis endale polüestrist kotikesed, mida saab näiteks Rimist ja Selverist. Üldiselt tuleb kogu kaup ikka riidest kotiga kaasa.
Kodus olemasolevad karbid
/nginx/o/2017/10/06/7179037t1ha937.jpg)
Mul oli enne ja on ka praegu harjumus endale kiirel päeval tee peale pirukaid osta. Oma karbiga on seda kõige mugavam teha kohas, kus pirukatel on tükihind (näiteks Rimis), sest siis ei sõltu hind kaalust. Muidugi, soovitatav on võtta läbipaistev anum. Mul oli selline olukord, kus võtsin kodust kiirustades kaasa puhta jäätisekarbi ning läksin sellega poodi. Olin seda varem korduvalt probleemideta teinud. Kui parajasti pirukaid karpi panin, vaatas üks koolipoiss mind imelikult. Selle asemel, et minu käest küsida, mida ma teen või kutsuda mulle turvamees, pobises ta hiljem oma sõbrale mu selja taga minu kohta iseteeninduskassas «varas».
Ma otsustasin sellele mitte reageerida, kuid sisemiselt tardusin. Ma tahaks loota, et enamus inimesi ei jää lihtsalt passima, kui enda arust vargust näevad ja julgevad ikkagi minna juurde ja küsida, mida inimene teeb. Aga niisiis, läbipaistev nõu.
Biolagunev hambahari
Hambaharja tuleb niikuinii vahetada, aga parem teha seda keskkonnasõbralikult. Parim sõbranna, kes minuga nullkulu elustiili kaasa teeb, ostis meile Humble Brush bambusest biolagunevad hambaharjad. Neil on hea vahet teha, kuna harjased on erinevat värvi. Soovi korral saab puidule ka oma nime kirjutada. Humble Brush annetab osa müügituludest läbi oma Humble Smile fondi projektidesse, kus tegeletakse maailma kõige haavatavamates piirkondades elavate laste suuhügieeniga, kelle pered ei saa isegi hambaharja lubada.
Korduvkasutatav kohvitops
/nginx/o/2017/10/06/7179039t1h48ea.jpg)
Ma ostsin endale küll ilusa biolaguneva reisikohvitopsi, millega vajadusel linnast kohvi kaasa osta või Luxexpressi bussis, millega tihti sõidan, kohvi juua. Kahjuks tuli sellele vähem kui nädalaga mõra sisse ja ma ei tea miks, sest nii biolagunev ei peaks see ka olema. Luxexpressis saab seda veel kasutada, aga kohvikust joogi kaasa ostmiseks mitte. Mõtlen, et proovin mingil hetkel edu bambustassiga ning väga loodan, et rohkem sellist nalja ei juhtu.
Külmutatud kompost
/nginx/o/2017/10/06/7179041t1h75a8.jpg)
Minu kortermaja juures puudub biolagunevate jäätmete jaoks mõeldud prügikast. Tavalisse prügisse biojäätmete panemine on aga halb. Muu prügi alla mattununa ei saa need korralikult komposteeruda ja toodavad hoopiski metaani, mis aitab kaasa globaalsele soojenemisele. Seepärast võtsin kasutusele kaks väikest metallset anumat, milles nõukaajal kuivaineid hoiti. Praegu panen sinna komposti sobivad jäätmed. Sügavkülmas ei hakka need haisema ning kui anumad täis on, panen kiviks külmunud sisu paberkotti ja hetkel sokutan ühte põõsastikku, kus see mitte kedagi ei sega.
Tulevikus plaanin osta 2017. aastal Euroopa parima õpilasfirma tiitli saanud Festera uuenenud biokasti, mille kallal nad hetkel veel töötavad. Siis ei pea ma prügi mitu kuud välja viima, see ei haise ning biokast toodab mu jäätmetest hoopis mulda mu toataimede jaoks.
Võtan linna minnes kaasa joogipudeli ja toidukarbi
/nginx/o/2017/10/06/7179043t1h38b8.jpg)
Ma ei taha teada, kui palju raha ma kulutasin enne kõiksugu plastpudelites jookide ostmise peale. Muidugi ma teadsin, et see on kokkuvõttes kallis jne, aga ma olen üsna mugav inimene. Nullkulu eesmärgiks võtmine aitab minul isiklikult palju rohkem raha säästa kui mõte, et «hei, see pudel on ju euro, sa saaks tasuta». Nüüd on mul alati veepudel kaasas. Mul on raske unustada see kaasa võtta, sest see tähendaks palju ebamugavusi.
Toidu osas ei ole ma enamasti isegi mingi erilise valmistamisega vaeva näinud. Esiteks, mitmes organisatsioonis vabatahtlik olles sattun tihti peale suures koguses üritustest üle jäänud puutumata toidule, mida ei ole jaksatud ära süüa. Ma lahendan selle probleemi ära. Teiseks, ma söön oma enda ülejääke. Kolmandaks, ma ostan pirukaid. Neljandaks, ma söön väljas. Ja seni on alles viies variant olnud see, et ma pingutan ja teen endale hommikul midagi kaasa. See muidugi ei tähenda, et ma olen üldse kodus söögitegemise lõpetanud.
Milliseid muutusi sina oma elus keskkonnasõbralikum olemiseks teinud oled? Jaga oma nippe kommentaarides!
/nginx/o/2019/07/04/12324442t1ha19d.jpg)