Naine tunnistab: milleni viib kogu elu kestnud ebakindlus oma keha pärast

Foto: Panther Media/Scanpix

Noor naine kirjutab Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas, et hakkas oma kehast halvasti arvama juba päris väikese tüdrukuna. Nii eakaaslaste kui ema teravad kommentaarid tekitasid ebakindluse, mis saadab teda täiskasvanuikka.

«Minu halb suhtumine oma kehasse hakkas juba kooliajast. Õnnetuseks hakkasin koolis teistest tüdrukutest varem arenema. Kui teised oli pulgad, olid mul juba vormid ja nii need poisid said hoogu, et mind mõnitama hakata. Vaimne vägivald koolis kestis mitmeid aastaid ja oli ikka jube. Käisin alati mööda seinu ja klassi sisenesin koos õpetajaga.

Teismelisena viis see lõpuks selleni, et põdesin aasta anoreksiat. Kindlasti oleks see haigus hullemaks läinud, aga tänu suurele trennikoormusele ja mitte söömisele läks mul põlv läbi ja see tõi taas kaasa kaalutõusu, kuna ma ei saanud trenni teha. Mäletan siiani seda hetke, mil ema mulle teismelisena mõnitaval toonil ütles, kui vaatasin ühte kuulsust: «Sa ei saanudki selliseks, nagu tahtsid.» Või kuidas ta üks õhtu ütles, et mis sa õgid kogu aeg, su kintsud on nii jämedad. Pidevalt ütles, et mulle ei saa poodi riideid ostma minna, kuna ma olen kogukas ja mulle ei sobi midagi. Siiani vaatab ta vahel viltu, kui julgen midagi osta, mis figuuri rõhutab. Ema ei saanud arvatavasti ise ka aru, kui haavavad need sõnad olid. Ta ise on peenike naisterahvas, aga enne minu sündi oli ka kogukas, kui mu isaga abiellus.

Gümnaasiumis sattusin taas koolis vaimse vägivalla alla, kuna klassi tulid uued poisid. Nad hakkasid mind mõnitama ja see viis selleni, et ma ei julgenud koolisööklas süüa, vaid tegin seda wc-s. Ma vihkasin koolis käimist, ei tahtnud hommikuti üldse ülessegi ärgata. See sai suhteliselt kiirelt lõpu, kuna vanemaid said teada ja tulid lõid koolis korra majja.

Ülikooli ajal ma sain kodust välja ja paraku tõi see läbi suhtlusportaali tekkinud tutvuste mu ellu valesid mehi. Ma läksin peast täitsa hulluks, kuna kooli ajal polnud ma populaarne ja tähelepanu ei saanud. Siis korvasin seda ühe mehe juurest jooksmisega teise juurde. Pidin saama kogu aeg tähelepanu, mis siis, et tegelikult oli meeste eesmärk vaid seksi saada. Ma tundsin ennast nii hästi, kui sain komplimente ja tähelepanu.

Ülikooli aeg jäi üürikeseks ning tuli kolida Soome. Seal ma tutvusin oma lapse isaga. Mind võlus tema puhul see, et ta oli ainuke mees, kes võttiski mind sellisena nagu olen. Teda ei häirinud, et ma polnud modellimõõtu, olin puusakam ja rinnakam. Ta sai pahaseks, kui enda kohta midagi halvustavat ütlesin.

Kui ma jäin rasedaks, siis mu suhtumine kehasse veidi muutus. Tänu kõhu kasvamisele tundsin ennast väga seksikalt. Olin rõõsa ja õnnelik. See tõi kaasa ka liibido suurenemise. Kui beebi ära sündis, siis algul ma ei muretsenud oma keha pärast. Magamatus ja beebi eest hoolitsemine ei viinud mind mõtetele, et olen kole ja paks. Mõned kuud hiljem hakkas mind aga taas painama ebakindlus, et olen paks ja kole ning unistasin ideaalsest figuurist.

Lapse isa suutis omakorda mu enesekindlust õõnestada, kuna ta minust kui naisest välja ei teinud. Siis kui seksi soovisin, ajas ta mind pidevalt eemale öeldes, et tema on nii väsinud ja ei taha. Ma olin sellest nii haavatud. Lõpuks vaatasin hommikuti ennast peeglist ja mõtlesin, et miks ta mind ei taha, kas olen tõesti nii kole ja paks. Tundsin, et olen tähelepanust ilma ja närbunud lill, keda pole pikka aega kastetud.

Nii tunnen ennast ka hetkel. Kuna ma olen lapse isast lahus, tahaks juba kedagi enda ellu, kes mind särama paneks ja mind poputaks. Kuigi see pole õige. Ma üritan väliselt särada, aga hing on siiski katki ja sisemus tuhm. Muidugi ma ei istu diivanil, ega mugi rämpsu sisse, vaid üritan ikka tervislikult süüa ja lapse kõrvalt ka kodus trenni teha. Mul pole kõhul erilist päästerõngast, aga puusad on laiad ja suurem rinnapartii. Tunnen ennast koledana ja mitte naiselikuna.

See ebakindlus on viinud mind selliste kiiksudeni, et ma ei suuda üksi väljas söömas käia. Arvan, et mind vaadatakse imelikult ja mõeldakse, et miks see paks siia sööma tuleb, ta peaks ju dieeti pidama.

Samuti ei julge ma uute tuttavate juures midagi süüa, kuna kardan, et vaadatakse imelikult.

Riidepoes võtan ma tavaliselt proovimiseks mitu number suuremad riideid. Samuti olen ma väga enesekriitiline riiete suhtes, sest need peavad piisavalt katma ja hästi istuma. Peeglist vaatan, et oh jummel, kui paks ma olen ja midagi mulle selga ei sobi.

Mind väga häirivad kommentaarid, et olen suurema kondiga, aga siiski väga kena. Miks nad peavad valetama ja võiks ei ausalt öelda, et olen paks?

Saan varsti 24 ja tahaks olla nii väliselt kui sisemiselt õnnelik naisterahvas, aga ma ei suuda oma keha armastada. Kuidas leida tasakaal ja rahulolu oma kehaga? Kuidas saada lahti sellest, et ma ennast kogu aeg teistega võrdlen ja leian endas vaid vigu? Kõik teised tunduvad ümberringi ideaalsed ja super kenad. Muidugi ei tasu mõeldagi, mida meedia meile ette sööstab. Seal on vaid ideaalsus ja täiuslikkus.»

Vastab perenõustaja Agne Vilt:

«Teie kiri on väga kurb ja väga mõtlemapanev. See on ehe näide sellest, kuidas lapse enesehinnang võib saada sedavõrd kannatada, et kogu minapilt muutub ühe teema keskseks ja saab sellest ülitugevalt mõjutatud. Kõige lähedasema inimese – teie puhul ema - kriitika ning kehakaalu olulisuse rõhutamine kombinatsioonis eakaaslastepoolse halvustamisega andis tulemuseks vaenulikkuse oma keha suhtes ning enesehinnangu otsese sõltuvuse kehakujust ja -kaalust. Soodsatel tingimustel kasvab laps täiskasvanuks, kes aktsepteerib ja armastab end sellisena, nagu ta on. Ilmselt on paljud inimesed mingil määral rahuolematud ühe või teise aspektiga oma välimuses, aga see ei tohi hakata elu ja suhete üle domineerima. Saate lapsepõlvest kaasa võtta õppetunnina selle, kuidas oma lapsega mitte käituda – missugust suhtumist ja sõnakasutust vältida. 

Tõsi on, et meedia võimendab saledusekultust, õnneks on ka teistsuguseid näiteid - fotoseeriaid, reklaamikampaaniaid nn tavaliste inimestega, kes ei ole kriipssaledad ega klassikalised iludused. Tõsi on aga ka see, et meid ümbritsevast meediast, infoküllusest «korjab» inimene üles ja paneb tähele seda, mida ta «otsib» - kui teie fookuses on inimeste figuur, välimus, siis märkate ja analüüsite võimendatult neid infokilde, mis selle teemaga haakuvad. Samamoodi - kuna teie tähelepanu kese on sedavõrd tugevalt oma kehakaalul ja välimusel, siis te omistate ümbritsevatele inimestele mõtteid ja panete võimendatult tähele kõike seda, mis teie hirme kinnitab (otsite halvustavaid pilke, eeldate hukkamõistu) ning jätate tähelepanuta ning tõrjute eemale kõik selle (positiivse), mis ei vasta teie ootusele ja ettekujutusele oma kehast/minast. Pidage meeles, et see kõik sünnib ainult teie peas ja on teist sõltuv. Veelgi enam - kui te oma oleku, pilgu, käitumisega reedate ebakindlust, siis võitegi kutsuda teistes inimestes esile reaktsioonid, mis teie hirme kinnitavad ning neile üha uut hoogu annavad. 

Proovige oma tähelepanu fookus viia muudele teemadele – nt otsige hobid ja tegevused hoopis muudest valdkondadest, proovige leida midagi, mis teile rõõmu teeb, mis õnnestub, et kas või väikeste rõõmuhetkede ja edusammude kaupa kasvatada oma enesekindlust ja elust rõõmu tundmist. Nautige koosolemist oma lapsega – teekaaslase ja sõbraga, kes igal juhul aktsepteerib teid sellisena, nagu te olete.

Oma keha ja välimust ideaalseks muuta ei ole võimalik, küll aga on võimalik suunata ja oma hoiakuid, uskumisi ja mõtlemist, et olla õnnelik ja rahul oma kehas. Olete kindlasti tähele pannud, et on inimesi, kes ei ole kaugeltki täiusliku välimusega ja kelle kehakaal on tugevalt üle normi, kuid kes lausa kiirgavad enesega rahulolu ja naudivad end justkui iga keharakuga. Kui inimene on meeldiv suhtluskaaslane, siis ei pane tihtipeale tähelegi, kas tema kehakaal on üle normi või mitte – see on täiesti kõrvaline. Ning paraku on ka vastupidiseid näiteid, kui madala enesehinnangu tõttu ollakse ülikriitiline iga oma ülekilo ja iluvea suhtes. Seega, oluline ei ole mitte välimus, vaid suhtumine sellesse, selle tähtsustamine. 

Kuna oma jõul võib olla väga raske välja tulla sügavale juurdunud ja kaua kestnud mõtlemismustritest, soovitaksin teil abi otsida kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, mis aitab vabaneda ebafunktsionaalsetest veendumustest, hoiakutest ja uskumustest - näiteks sundmõtetest (olen paks ja see domineerib kogu mu elu) ning sundkäitumisest (vaatan kohvikus ja tänaval ringi, ega keegi mind halvustava pilguga ei seira). Kui saate endaga ja oma kehaga rahujalale, siis saab teie ellu tulla kaaslane, kes teid hindab ja armastab just sellisena, nagu te olete. Edu ja positiivset meelt!»