/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/10/04/7170737t1h0575.jpg)
TFBanki laenukool võttis ühendust kolme Eesti erinevast koolist õpetajaga ning uurisime neilt, millised on laste teadmised rahast. Selleks inspireeris neid lastele rahatarkust õpetav ja peagi ilmuv raamat «Tom õpib rahamängu».
Õpetajad räägivad omast kogemusest: eesti laste teadmised rahast on väga kehvad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
130 õpilasega Tõstamaa Keskkoolis 5.-9. klassi õpilastele matemaatikat õpetav Karin Mitt räägib oma kogemustest:
«Õpetan mõisakoolis, mis asub maapiirkonnas. Õpilaste teadmised on pigem kasinad ja jäävad rohkem isiklike kogemuste tasemele. Algklassi õpetaja annab lastele päris raha kätte ja nad on hädas selle kokku arvutamisega. Tulemused on küll erinevad, aga pangakaart võõrandab reaalsusest. On ka neid, kes ise teenivad-koguvad. Need õpilased väärtustavad raha rohkem. Unistused tuleviku suhtes on paljudel liiga ebarealistlikud. Unistatakse oma majast, autost jms. Samas pakutakse maja hinnaks näiteks 5000 eurot! See tundub ju suur summa olevat... Samas, unistused autost algavad 55 000 eurost... Kui jõuame selleni, et kui kaua ja mil viisil raha kokku saada, siis tundub, et paljud jäävad ikka fantaasiamaailma. Nad ei suuda ette kujutada tulevikus tehtavaid reaalseid kulutusi ja sissetulekuid.»
Küsimusele, kas lastele pakuvad rahateemad huvi, vastab Mitt jaatavalt, kuid eelduseks on, et neid tuleb käsitleda eakohaselt. Karin Mitt jätkab, et rahateadmisi omandatakse enamasti kooliväliselt (kodu, sõbrad, meedia). «Meie kool alustas sel õppeaastal osades klassides majandusõpetusega. Ehk see aitab kaasa.» Lõpetuseks ütleb õpetaja Mitt, et lapsed õpivad kõige paremini läbi tegevuse. «Seega on uute teadmiste omandamisel abiks erinevad aktiivõppe meetodid, vastava valdkonna esindaja tunnis külas käimised, arvutimängud ...»
Valga Gümnaasiumis geograafiat ja Eesti suurimas põhikoolis, Valga põhikoolis, kus on hetkel pea 850 õpilast, loodusõpetust ja geograafiat õpetav Raili Jahtmaa võtab oma kogemuse kokku järgnevalt:
«Õpilased jagunevad minu arust kaheks. Neil, kel kodudes kas räägitakse rahast ja maailmast üldse rohkem või on perel lausa enda ettevõte – need teavad paremini, oskavad hinnata ka tööd, millega raha tuleb. Neil, kel kodudes tehakse palgatööd või ei vestelda neil teemadel ning antakse niisama ja ostetakse kergemalt, on kujunenud arvamus, et raha tuleb lihtsalt. Paljudel alam-kesklassi lastel on just hoiakud, et kõik peab olema firmamärgiga ja kõige kallim, siis on hea. Samas ei saada hakkama oma taskuraha kogumise ega hoidmisega.»
Küsimusele, kas lapsi huvitavad rahateemad, vastab ta, et raha pakub üldiselt huvi igas vanuserühmas. «Väiksematel on see lihtsustatud. Uuritakse, kus kellegi vanemad töötavad ja kui palju keegi taskuraha saab. Nii tekivad oma hierarhiad. Suuremad, kes suviti ka ise töö tegemist proovinud, oskavad näha mitut külge. Gümnasistid saavad aru ka juba pidevalt tõusvast maksukoormusest ja just sellest osast, mis puudutab pensioneid.»
Jahtmaa jätkab, et esmane teadmise omandamise koht võiks olla kodu ja vanemad, kuid väikelinnas kipub selleks olema kool. «Koolis tutvustavad rahateemasid ühiskonnaõpetus ja majandusõpetus, muudes tundides tuleb seda ette lõiminguna. Uusi teadmisi aitavad kinnistada ja neist aru saada näited. Neid võiks ainetundides olla oluliselt rohkem. Võiks isegi olla läbivalt üks, praeguse ühiskonna- ja inimõpetuse asemel kombineeritud aine, mis käsitleks igapäevamajandusega seotud aspekte. Alates 4.-5. klassist võiks tutvustada eelarve planeerimist, maksude maksmist, liisinguid, laenamist, intresse, inkassot, aga ka ohutust kodudest, erinevaid väärtusi jne.»
Peetri lasteaed-põhikooli 6. klassi ajaloo ja tehnoloogia õpetaja Rainer Kaasik-Aaslav ütleb aga, et tema õpilastel on rahaasjadest üldiselt üpriski realistlik ettekujutus.
«Mõni kulutab kohe kõik ära. Mõned panevad kõrvale, et osta endale midagi vajalikku või suuremat. Huviga rahateemade vastu on nii ja naa. Neid huvitab, kuidas raha teenida, kuidas normaalselt kulutada, kuid rahaplaneerimise loengud jäävad nende jaoks kaugeks.» Kaasik-Aaslav jätkab, et lapsed õpivad rahaga ümber käimist vanematelt ja koolis inimeseõpetuse tunnis. Kui küsisime tema õpilastelt, kuidas kõige parem oleks teadmisi omandada, vastasid nad lihtsalt: «Andke meile päris raha ja vaadake, kuidas toime tuleme. Kunagi oli üks saade, kus teismeline pidi tervet peret ülal pidama. See oli väga huvitav.»
Kokkuvõtvalt võib öelda, et lastel on huvi ja vajadus rahatarkuse järgi. Selleks on vaja ka lisavahendeid, millest eelistatuimad on praktika ja mängud, mitte loengud. Seega pakkugem seda neile alustades kodustest eeskujudest ja mängudest ning liikudes edasi lasteaedadesse ja koolidesse.