Lugeja kirjutab: naine ei pea olema puhevile löödud iluduskuninganna

Naine Eesti asja ajamas. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kes hindab vanaema eeskujul loomulikku ilu.

Seoses ülikooliõpingutega oli mul tarvis uurida oma esivanemate elulugusid. Kui järg oli jõudnud vanaema kätte, rääkisime peale tema seiklusi ja elukeerdkäike täis lugude ka kohtumisest tema esimese abikaasaga. 

See oli minu jaoks nagu Hollywoodi filmist välja võetud lõik, kus neiu märkab noormeest, nende silmad kohtuvad ja tegu on armastusega esimesest silmapilgust. See kõik juhtub siis, kui sa seda üldse ei oota.

Alles aastaid hiljem sain ma aru, et ka mina kohtusin oma kaasaga just niimoodi. Märkasin noormeest ja tema kauneid sinisiniseid silmi, millesse võib uppuda. Noormees märkas mind. Ja siin me nüüd siis oleme, seitse õnnelikku aastat hiljem.

Mis neid lugusid veel ühendab, on see, et nii mina kui mu vanaema olime neil elumuutvail päevil autentsed endid. Minu vanaema põhiline stiilinipp on alati kammitud ja sätitud juuksed, puhas ja maitsekas riietus ning ei midagi muud. Ei mingit meiki või liiga tugevat parfüümi.

Kuigi mulle meeldib meigiga mängida ja mõnikord end nii meigi kui riietusega eriliselt lille lüüa, hoian ma igapäevases elus naturaalset joont. Less is more.

Sinu kaaslane leiab su nagunii. Pole vahet, kas oled puhevile löödud iluduskuninganna või kolmandat päeva metsas laigulises Eesti asja ajav naine.