Psühholoog Kätlin Konstabel: kui perre sünnib uus laps, aga vanem laps nii elevil pole

Foto: Vida Press

Kui perre on sündimas uus laps, on vanemad elevil. Päris tihti eeldavad nad, et juba olemasolevad lapsed kogevad samasugust rõõmu – uus väike õde või vend on ju nii armas ja oodatud. Paraku on suuremate laste tunded rõõmust tihti päris kaugel.

Et aidata vanematel natukegi mõista, mida võib kogeda uue lapse peatsest sünnist kuulda saav suurem laps, on palutud neil kujutleda järgmist olukorda. Teie abikaasa teatab teile täiesti ootamatult aga tohutu vaimustusega, kuidas ta on otsustanud teile lisaks võtta koju veel ühe naise või mehe… Sest need on ju nii toredad. Ta eeldab ka, et te jagate tema entusiasmi ja ootab ka, et te lisanduvat meest või naist õnnelikult tervitaks ja tema elu mõnusaks teha aitaks, sest ta on ju uus ja meeldib teile kindlasti. Te saategi aru, et varem ainult teile suunatud tähelepanu pole mitte lihtsalt pooleks jagatud, vaid uus kaasa vajab seda palju rohkem ja lisaks näete, kuidas teie vastu varem huvi tundnud inimesed on nüüd põnevil uue silmarõõmu iga väikesegi tegemise pärast.

Kas kõlab nagu unistuste olukord? Paljude jaoks ilmselt mitte. Vahel arvatakse koguni, et kirjeldatu suudab edasi anda vaid osakest sellest, mida kogeb vanem laps uue saabudes. Suhtes oleval täiskasvanul on varasemaid kogemusi inimestega, tal on nüansirikkam ettekujutus suhetest. Lapse – eriti kui ta on seni olnud ainus – maailma keskpunktiks ja tugisambaks on olnud tema vanemad. Seega pole sugugi liialdus öelda, et uudis uuest lapsest keerab vanema lapse hinges kõik segamini, tegemist on omamoodi leinaga.

Tegelikult saavad vanemad aga palju ära teha, et uue tita ja suurema lapse vahel ikkagi tekiks mõnus hooliv side.

Alustuseks võiks vanemad aktsepteerida, et vanem laps kogebki väga erinevaid emotsioone, mitte tingimata rõõmu. Armukadedus ja pahameel on loomulikud – lapsel on ju hirm, et uus tita võtab vanemate armastuse ära. Armukadeduse märgid võivad ilmuda nii siis, kui uus õde või vend on veel ema kõhus, aga võivad ka ilmuda alles peale tita sündi. 

Ükski tunne ei tohiks olla vanemale lapsele keelatud – aga vanemad peavad õpetama vanemale lapsele, kuidas neid sobivalt väljendada (võib soovitada lapsel kas vihaselt laulda või titast mõni vihane pilt joonistada vms). Kui mudilane ütleb, et ta sooviks tita nüüd tagasi haiglasse saata, talle piisab, või et ta ei salli titat – see on normaalne. Üks reegel peab olema absoluutselt paigas: beebile ei tohi füüsiliselt liiga teha. Müksamine, näpistamine, löömine, raputamine on kõik lubamatud. Kui ilmneb väikegi märk, et väiksemat tahetakse lüüa vms, siis tuleb väga selgelt öelda, et seda ei tohi teha ning sõnumi ja piiride kinnitamiseks ka laste vahele seista.

Kuula, mõista, peegelda

Vanemad võiks kuulata suurema lapse tundeid, püüda neid mõista ja peegeldada. Kui vanem laps on kehvas tujus just siis, kui ema peab väiksemaga tegelema või teatab, et «Teil pole mind nüüd enam vaja», saab öelda näiteks: «Sa oled päris kurb, et beebi võtab nii palju emme aega ära.» Võiks hoida ka tema mänguasju läheduses. Selleks puhuks võivad olla ka tavalistest natuke huvitavamad asjad. Siis tekib lapse peas seos, et aeg, mil ema on seotud väiksemaga, on tema jaoks teisel moel positiivne ja põnev.

Kui suurem laps varasemast rohkem vanemate külge klammerdub, saab viidata selle taga olevatele tunnetele: «Sul on vist hirm, kas vanemad sinust ikka hoolivad», või «Sa armastad oma vanemaid nii väga, sellepärast sa tahadki kallistamist» – ja kallistadagi last rohkem. Umbes sel moel lapse tundeid peegeldades saavad vanemad mõista anda, et tema tundeid on tähele pandud. Nutmist ei tohi kindlasti pahaks panna ega karistada, lapse kurbuse ja segaduse peegeldamine aitab siingi. Kindlasti ei tohiks last nutmistest «välja osta» – lubades vait jäämise eest mingit mänguasja või maiustust. Kui seda teha, saab laps sõnumi, et kurbus on halb emotsioon ja ta ei õpi sellega ise toime tulema. Kui aga lapsega ollakse sel ajal koos ja püütakse teda lihtsalt mõista, siis kogeb ta, et negatiivsete emotsioonidega saab ise hakkama, need tuleb läbi elada ning et vanemad on sel ajal tema jaoks olemas.

Isegi kui laps räägib vihkamisest, ei tohiks tema peale kurjaks saada – võetagu seda kui märki, et tal on vaja hoolimist, armastust, tähelepanu ja tal on hirm sellest ilma jääda. Vale on sundida suuremat last uut armastama. Kui last tunnete või probleemsema käitumise eest karistada ja kurjustada, leiab kinnitust tema hirm, et vanemate positiivsed emotsioonid on kõik uue lapsega seotud – temale pole neid enam jäänud.

Armastada saab mõlemat last

Suuremale lapsele peab varasemast rohkemgi kordama, et teda armastatakse, armastus pole piiratud ressurss ja et kõik pereliikmed on tähtsad. Vanematele tundub see võib-olla enesestmõistetav, aga hirmul laps ju vanemate sisse ei näe. Mudilasel võib olla väga raske aru saada, et armastada saab mitut last – sellest tuleks eraldi temaga rääkida. Vahel võib ka muude tegemiste kõrvalt – olgu siis uus laps juba sündinud või veel mitte – anda suuremale muude tegevuste kõrval näiteks lehvitamisega märku, et ema või isa on teadlik ja rõõmus tema olemasolu üle. Lapsevanemad peavad suuremale lapsele kindlasti pakkuma väikseid oma hetki, sellist aega, mil tegeletakse ainult temaga (olgu see või veerand tundi) ja lapsele peaks andma valida, mida sel ajal koos tehakse.

Ka uut beebit vaatama tulnud sugulastele ja sõpradele peaks meelde tuletama, et nad võtaks mingi väikese kingi kaasa vanemalegi lapsele, paneks tähele ka teda, uuriks natuke tema tegemiste kohta ja tunnustaks (ja mitte selle eest, kui hästi ta beebiga hakkama saab ja teda armastab). Kui mudilaseeas laps näeb, et pisike ilmakodanik oma käitumisega saab korraga igalt poolt rohkem tähelepanu, siis on normaalne, et temagi natuke arengus tagasi läheb. Korraga võib ta vajada vanemate abi seal, kus muidu sai ise hakkama, toidu üle hakatakse rohkem pirisema, ühtäkki võib-olla ei osata enam ise riidesse panna või süüa, võib esineda ka voodimärgamist. Sellest ei maksaks heituda ja paanikasse minna, parim rohi on esile tõsta ja tunnustada lapse positiivset käitumist.

Kuigi arvatakse, et kõige raskem on uue lapse tulekuga leppida umbes paariaastastel lastel, kel endal on emaga samuti veel väga tugev side, on ka kooliealiste tunded sel puhul segased. Ühelt poolt võib neile väga meeldida nüüd ametlikult kellegi jaoks kodus suurem ja targem olla. Sellele lisandub veel elevus, soov aidata ja ja väikest hellitada.

Teisalt aga võib tita tulekuga kaasnev reaalsus – vanemate närvilisus, tita nutmine, mähkmeralli – olla väga erinev nunnust unistusest. Armukadedusest üle võib olla pahameel ja isegi põlglikkus, sest abitu uus ilmakodanik segab nendegi und ja kogu pererutiini, küllap pannakse nende õlule paar majapidamistööd varasemast rohkem. Tõsi, kui mudilasi ei tohi turvalisuse tõttu titaga hetkekski üksi jätta, siis koolilastel võib juba paluda last valvata (nt kui vanem süüa teeb). Aga alati peab meeles pidama, et suuremat last ei tohi kohelda abivanema või hoidjana – tegemist pole ju tema lapsega. Ta võib tahta küll vanematele püüdlikult meele järele olla, ometi pole ta ju üleöö täiskasvanuks saanud. Ta on ikkagi segaste tunnetega laps, kes vajab ise vanemate tähelepanu ja armastust.

Kui suurem laps on heas tujus, võib pakkuda talle võimalust väikestes beebiga seotud asjades abiks olla (nt tuua rätiku, valgust suuremaks või väiksemaks keerata, laulda midagi, aidata titale riideid valida, käru lükata). Ei maksa öelda, et ilma suurema lapse abita ei saaks vanemad üldse hakkama, aga igasuguse titaga seotud abi eest tuleb teda tänada ja igati märku anda, kui väga seda hinnatakse.

Aidake luua side

Lapsevanemate ülesanne on aidata luua ka sidet laste vahel. Alustuseks peaks uuest lapsest teada andma vanemad ise – seda ei peaks kuulma mujalt. Millal täpselt õige aeg on, on raske öelda – aga kindlasti peaks laps sellest teadma, kui ema välimus või käitumine raseduse tõttu muutub. Lapsele saabki siis eakohaselt selgitada, mismoodi rasedus umbes kulgeb ja küsida ka tema tunnete järele. Hea võte on samas rääkida ka sellest, kuidas vanema lapse ootamine oli. Hoiduda võiks negatiivse rõhutamisest või võrdlusest (halb variant: sind oodates oli mul kogu aeg süda paha, nüüd on õnneks teisiti).

Kui näitate vanemale lapsele uue ultrahelipilti, vaadake ühiselt ka tema oma. Arutage koos, kuidas võiks uue ilmakodaniku tulekuks valmistuda, küsida lapse ideid. Lugege koos vastavaid raamatuid, vaadake filme ja laske küsida rohkelt küsimusi. Kui räägite sellest, kuidas elu uue pereliikmega olema saab, olge kindlasti realist. Selgitage, et beebi võib magada hästi, aga võib ka mitte; et teda tuleb alguses tihti toita ja võib-olla on ema mures, kas tita ikka sööb (ja miks hea isu on tähtis), rääkige mähkimisest, hammastetulekust, gaasidest ja et vanemad on ilmselt rohkem väsinud. Mida rohkem lapsel infot on, seda kindlamalt ta end tunneb. Vahepeal peaks üle küsima, et kuidas laps sellest aru on saanud ja mida ta ise arvab. Kui mõnes tuttavas peres on tita, võib sellise elukorraldusega tutvumiseks külas käia.

Kui laps küsib, millal tita sünnib, siis pidada meeles, et mudilastel on ajast arusaamine suurte omast erinev, seega võib piirduda ütlemisega «tita sünnib talvel» või «umbes siis, kui puulehed hakkavad kirjuks minema». Võib pakkuda välja, et nukkude peal harjutada beebi hoidmist ja mähkimist. Otsige välja vanema lapse asjakesi ja pilte tema beebipõlvest, meenutage tema käitumist positiivses ja asjalikus võtmes. Tehke ettepanek, et ta võiks oma vanadest mänguasjadest välja valida neid, mille uus tita alguses mängida võiks – aga ärge pidage enesestmõistetavaks, et laps kõik oma asjad tahab talle anda. Kindlasti peaks suuremale lapsele jääma kodus mingi oma ruum, koht, kuhu pisem ei pääse ja asju võtta kunagi ei tohi.

Ärge üritage last rõõmustada, et nüüd saad endale mängukaaslase. Parimalgi juhul võtab see paar aastat aega ja kui vanusevahe on suur, siis ühised teemad tekivad alles aastaid hiljem – teadupärast peetakse suurema kui viieaastase vanusevahega lapsi üksiklastena kasvanuteks. Võib aga aidata lapsel välja tuua seda, mille poolest temal on elu parem kui tital – et ta saab rohkem ise oma tegemiste üle otsustada, tal on oma sõbrad, ta teab ja oskab juba nii paljusid asju. Samas peaks võrdlemisel ja suuremas lapses kangelasliku tunde tekitamisel piiri pidama. Kui tulevikus hakkab väiksem kuulma seda, kuidas suurem õde või vend oskas selles vanuses juba seda ja toda ning on muidu nii supertubli, võib jälle tema end kehvalt tunda – seega pigem tuleks rõhutada laste erinevaid tugevaid külgi. See, kas rääkida lapsele, et venna või õega ei tunne ta end kunagi elus üksi, on vanema enda sisetunde ja kogemuse otsustada. Kui vanematel endil on oma õdede-vendadega kehvad suhted või need hoopis puuduvad, pole see vast mõistlik.

Suured ja väikesed inimesed

Kui arutate seda, kuidas uus tita käitub ja kuidas temaga olla, siis sideme loomiseks juhtige vanema lapse tähelepanu sellele, kui väikseke näib tema vastu huvi tundvat, naeratab või tahab temaga «rääkida». Rääkige sellest, kuidas suurte ja väikeste inimeste võimalused ennast väljendada erinevad ning kuidas beebidega tuleb ka natuke teistmoodi rääkida (hääletoon on tähtsam kui täpsed sõnad). Arutage, kuidas võiks beebit lõbustada ja arendada. Selgitage lapsele – ja loomulikult korrake peale beebi sündi ikka jälle üle – mismoodi kindlasti käituda ei tohi ja põhjendage ka. Miks ei või vastsündinule lahkelt pakkuda enda lemmikmaiustusi, miks ei tohi uudistamiseks anda pisikesi legotükke, miks ei tohi beebi pead rippuda lasta ja raputada. Keeldudega võiks samuti lapselt üle küsida, kuidas ta neist aru sai.

Kui suurem laps peaks kolima omaette tuppa, siis kindlasti tuleks korraldada see ära üksjagu enne uue lapse sündi. Muidu võib jääda mulje, et teda tahetakse jalust ära saada. Kolimist seostage talle pigem iseseisvusega, suur olemisega. Rõhutage uue toa toredaid omadusi, mängige seal lapsega koos, kutsuge ta kaasa mõtlema sisustamise osas. Kui vajalikud on veel mingid muutused (nt peaks suurem laps lasteaeda minema), siis taas võiks need ära korraldada enne tita sündi. Kus vähegi võimalik, vältige muutuste seostamist uue lapse sünniga. Mida rohkem suurema lapse elukorraldus (une- ja söögiajad, päevakava) samaks jääb, seda parem ja turvalisem talle. Oleks tore, kui saaksid jätkuda väikesed peretraditsioonid, nagu nt ühised õhtusöögid, mille ajal arutatakse päeva tegemisi ja ei räägitaks ainult titast.

Kui sünnituse aeg hakkab kätte jõudma, peaks lapsel võimalikult täpselt teada olema, kuidas sel ajal pereelu käib. Tunnipealt ei saa loomulikult öelda, kauaks nt haiglasse tuleb jääda, aga saab selgitada, kuidas pere on lapse sündi läbi mõelnud. Laps peaks teadma, kellega ja kus tema sellel ajal on – mõnes asjas saab küsida ka tema arvamust (kui nt on valida, milline pereliige või sugulane tema järele vaatab).

Kui ta peab ööbima kuskil mujal või tuleb keegi kutsuda selleks ajaks natuke erakorraliselt teda hoidma, siis oleks kasulik teha ka «peaproov» – ikka selleks, et last harjutada. Kui on aimata, et vanem laps tuleb mingil hetkel haiglasse, siis tuleb ka seal selgitada, mis seal toimub ja kuidas. Soovitatakse ka seda, kui vanemad beebiga haiglast koju saabuvad, siis esmalt väljendaks nad kallistades ja musi andes rõõmu vanema lapsega kohtumise üle ja küsiks, kuidas temal on läinud – ja alles siis tutvustaks talle beebit.