Psühholoog Kätlin Konstabel: emotsionaalset lähedust saab taastada

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Kuidas olla samal ajal teistega emotsionaalselt lähedane ja ka sõltumatu, mitte lasta end nende tegemistest rivist välja lüüa ja reageerida impulsiivselt, peaaegu refleksisarnaselt – see on lähedastes suhetes olemise üks suuremaid väljakutseid. On inimesi, kel on tavaks pingete korral emotsionaalne kontakt või suhtlemine üldse lõpetada. Nii loodetakse näidata enda sõltumatust, tegelikult aga tahetakse vältida valu.

Harjumus suhetes ettetulevatele kriisidele reageerida enda emotsionaalse väljalülitamisega tuleb kaasa päritoluperest. Tihtipeale kasutatakse seda viisi suhtekonfliktidega, raskete emotsioonide ja teemadega toime tulla läbi põlvkondade. Laps näeb oma vanemate – aga vahel ka sugulaste pealt – et kombeks on rääkida tühjast-tähjast ja olmeasjadest, mingitel teemadel või mingitest inimestest ei räägita kunagi (nad kuuluvad perekonda, suguvõsasse, aga neid justnagu polekski). Võib-olla näeb laps sedagi, kuidas peres on emotsionaalselt keeruline olukord (näiteks täiskasvanuks saava õe või venna ja vanemate vahel) ja see lõpeb mitte lihtsalt väljakolimisega, vaid kolimisega väga kaugele, ja nii, et ei suhelda enam üldse. Ei eemalduta mitte ainult emotsionaalselt, vaid pinge ei vähene muidu, kui peab vahele jääma ka suur füüsiline distants.

Emotsionaalne enese äralõikamine päritoluperest ja teistest lähedastest inimestest üldse on paraku vaid ajutine lahendus. Hetkeks toimub rahunemine, pinge langeb, aga tegelikult pole ju tegemist – näiteks noore inimese puhul – reaalse iseseisvusega. Need teemad, konfliktid, mille pärast eemalduti, jäävad külmutatuna alles ja neid peab sellisena hoidma – muidu teevad liiga palju haiget.

Pidevalt peab endal silma peal hoidma ja end kontrollima, et mitte valu tekitavatele inimestele ja teemadele mõelda ning see võtab tohutult energiat. Häda on ka selles, et taoline käitumisviis hakkab korduma. Olles lähedastega emotsionaalsed suhted katkestatud (elatakse siis ühe katuse all või mitte), hakkab inimene samamoodi toimima ka muudes suhetes. Kui olukord läheb keeruliseks, siis on esimene ja automaatne reageerimisviis enda tunded välja lülitada, lähedus lõpetada. Nii et õpita aga probleeme lahendama, suhetes vastutust võtma, oma käitumist natuke teisemaks timmima. Mis iganes natukegi lähedasematesse suhetesse on aga pinged paraku sisse kirjutatud ja suhetes olemiseks on paratamatult vaja oskust oma piire ja emotsioone reguleerida, olla paindlik.

Kui peresüsteemis aga on tavaks emotsionaalsete sidemete ja kontakti läbilõikamine, läheb lastel olulisemaks raskemaks täiskasvanuna teisiti reageerida, mõnusaid lähisuhteid luua. Võib ka juhtuda, et nad ootavad oma paarisuhetest seda tuge ja lähedust, mida vanemad ei pakkunud – ja otsivad, nõuavad seda nii, et võtavad suhtes lapse rolli. Teine äärmuslik variant ongi see, et vähimagi emotsionaalse läheduse ja eriti pisimagi pinge korral lülitatakse end täiesti välja, lõigatakse läbi side, mida veel pole õieti saanudki tekkida. Igatsus läheduse järele jääb sisimas aga alles, isegi kui seda eitatakse.

Kui inimene tunneb ära, et suhetes enda emotsionaalne väljalülitamine on miski, mida tema elus kipub juhtuma tihti ja see enesetunnet paremaks ei tee, võiks ehk proovida mustrit muuta. Alustuseks võiks võtta julguse kokku ja vaadata üle need suhted, mis on lõppenud enda emotsionaalse väljalülitamisega (isegi kui suhted formaalselt võivad veel jätkuda). Mis toimus, millele ma reageerisin, mis haiget tegi.

Võib-olla on alguses raske mõelda oma päritoluperele ja kõige olulisematele suhetele – mõelge siis muudele, vähem lähedastele suhetele. Millised suhted on sellised, mida võiks olla võimalik taastada ja mis tunduvad väärtuslikud ka praegu, kui suhtlemist polegi? Jah, vahel on suhete läbilõikamine hädavajalik turvalisuse huvides – kui tegemist on kahjustava, psühholoogiliselt või füüsiliselt vägivaldse suhtega (olgu siis päritoluperes või hiljem). Aga kui tegemist on arvamuste erinevuse, lahendamata konfliktidega, mille taga pole väga suured põhimõttelised erinevused ilmavaates või väärtustes ega ka mitte vägivalda, võiks mõelda suhete parandamise peale. See eeldab paratamatult, et teist inimest mingil määral aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on ja et mõlemad võtavad natukegi vastutust selle eest, mis nende vahel toimus.

Kui ollakse oma läbilõigatud suhted ära kaardistanud, siis suhete parandamise ja taasloomise keerulise protsessi juures pole paraku muud viisi, kui lihtsalt minna teise inimesega rääkima. Kasutada «mina» keelt, rääkida sellest, kuidas see suhe on sulle tõesti oluline ja seetõttu sa ei taha, et mingi teema selle niimoodi läbi kriipsutab. Et tahetakse proovida aru saada, soovitakse kontakti taastada. Emotsionaalselt pole see lihtne protsess, sest ehkki alguses on vahel mõistlik rääkida võib-olla kergematest ja vähemtundlikest teemadest, mis tunduvad turvalised, tuleb hiljem tegeleda süü ja haigetsaamise, andestamise ja suhtlemisviiside muutmisega.

Kui on suhteid, mis on olnud väga haigettegevad, eriti kui tegemist on lähedaste pereliikmetega, võiks aga pöörduda pereterapeudi poole. Siis saab koos arutada, kas ja kuidas suhteid saaks taastada, võib-olla peab esimese telefonikõne või e-kirja sõna-sõnalt läbi mõtlema – nii raske võib see esimene liigutus olla. Võib-olla polegi võimalik suhteid taasluua – siis aga on teraapiast abi, et hingevalu ja lähedaste kaotus enda jaoks läbi töötada, et need edaspidi elus kummitama-korduma ei jääks.