Jüri Kolk: nii ei saa olla

Jüri Kolk. Foto: Sille Annuk

Laisale, elus suhteliselt hästi paika loksunud inimesele võivad ka väga väikesed asjad pakkuda tohutut avastamisrõõmu. Ei ole ju üldse keeruline kujutada ette kedagi, kes elab pikki aastaid samas paigas, töötab samas firmas, treenib samas klubis ja sooritab oma ostud samas kaupluses – või siis vähemalt sama keti kauplustes. Teatritest eelistab üht, lavastajatest sallib kaht, vaatab samu telesarju mida kolleegid, kirjandust ei puutu, sest juba tuttavate autorite ülelugemine ei paku pinget ja uute otsimine on liiga vaevarikas, noh, uus.

Mina olen üks sellistest inimestest, ehk mitte päris kõigis selle kirjelduse punktides, aga suures osas neist. Kindlasti käib minu kohta see osa, mis puudutab toidukauplusi. Ma ei hakka oma sissekäidud poe nime reklaamima, aga just nüüd külastasin üle aastate kaht erinevat ja – uskuge või mitte! – tunne oli selline, nagu oleks sattunud välismaale. Harjumatuse jõud on suur! Üks neist mõjus jõuka heaühiskonnana, teine lõhnas vaesuse ja ebavõrdsuse järele, paistis olevat kahtlemata ekslikult ja ajamasina abil meie tänapäevasesse maailma veetud jubedus. Küllap on ka nende inimeste elude, kes käivad ainult neis kauplustes, ülejäänud aspektid täiesti teistsugused, absoluutsed paralleelreaalsused – ja kumbki neist minu mätta otsast vaadatuna omamoodi õudne.

Kui ma juba välismaal olin (meenutan igaks juhuks, et paiga välismaisus on siin tinglik, metafoorne), tahtsin osta kingaviksi. Aga mida ma nägin?! Olid olemas eraldi suured viksituubid ja harjad, neid oli lai valik, oli olemas ka selline toode, nagu mina soovisin: väike, kompaktne karbike, mis koosneb mugava sõrmepidemega svammist ja laitmatult sulguvast viksitopsist. Pääseksin kohustusest hankida puhastusvahendite vaoshoidmiseks spetsiaalset karbikest, ei peaks taluma mitut eset, mis vedelevad kergelt silma alt kõrval. Mitu eset kuskil välisukse lähedal, isegi kui neil on otstarve, tekitavad illusiooni kaosest, ja kaost tuleb, vähemalt aeg-ajalt, mõõdukalt tagasi tõrjuda. Asjad, mida ma armastan, seisku omal kohal, nagu ütles luuletaja, tõsi, vist veidi irooniliselt.

Nii, selles peenes ja jõukas riigis (loe: harjumatus kaupluses) oli olemas ka mulle sobiv toode, aga seda oli ainult kaks versiooni: värvitu ja pruun. Mina tahtsin musta. Vaatasin kindlameelselt, järjekindlalt ja pikaldaselt riiuleid läbi – seda pinda ja valikut ikka jagus – ja jõudsin üha tagasi sinna, kust oma teekonda alustasin: igasugustes versioonides oli olemas must viks, saapamääre ja saapahari või svamm, aga pisikest mugavuskomplekti ei olnud, tähendab, musta mugavuskomplektikest ei olnud. Tasahilju hakkas olukord mulle närvidele käima. Olin juba ammu tahtnud selle puudujäägi likvideerida, saapad peavad olema puhtad, nüüd tuli see küsimus mulle soodsal hetkel meelde, aga nad, paganad, ei pakkunud sobivat toodet. Kõht oli ka tühi, see teeb inimese kannatamatuks (ei ole kunagi mõistlik minna hommikul esimese asjana, ja veel tühja kõhuga, välismaale).

Olin juba valmis loobuma, kui ärritus minus paisus. Pahvatasin mõttes riiakalt: «See ei ole lihtsalt võimalik! Kuidas siis nii, et pruun ja värvitu on olemas, aga musta mitte! Korralagedus!»

Jah, kallis lugeja, sul on õigus: niipea kui sain selle sõnastatud, mõistsin, et see ei ole tõepoolest võimalik. Kummardusin pruuni viksi karpidele lähemale, tõstsin neist ühe pealmisest kihist paar toodet kõrvale ja nende all – oh üllatuse puudumist! – oligi must.

Jah, nii lihtne see ongi (pean seda meeles pidama): kui tunnen, et mingi asi ei ole võimalik, siis on vägagi võimalik, et see asi ei olegi nii, nagu mulle esmapilgul tundub, või kui on, siis pean kohendama oma ootusi maailmale, sest ma ju veendusin just, et see miski on siiski võimalik.