Lapsevanem on mures: hindamist ei tohiks olla, kuid õpetaja ikka premeerib ja karistab

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Taas koolis käia on raske. Meie pere esimese klassi juntsul tõenäoliselt mitte nii raske kui mul lapsevanemana, kes ma olen peale enda isikliku koolitee läbimist vahepeal natuke targemaks saanud. Muidugi juba esimest korda klassijuhatajaga kohtudes kergelt hinges kihvatas, kui õpetaja sarkastiliselt uut kujundava hindamise süsteemi lapsevanematele lugulaulude kirjutamiseks nimetas ning lubas välja mõelda mingi alternatiivse tagasiside andmise viisi, nt kleepsud vms. Murelik lapsevanem Sirli Kivisaar kirjutab portaalis Minu Pere õpetaja murettekitavast käitumisest.

Ärevus hinges (ikkagi istusin ju klassipingis ja õpetaja seisukohtadele vastu ei vaielda) püüdsin õpetajalt selle kohta aru pärida, et kui on välja mõeldud hindamisvaba süsteem, et kas siis on vaja omakorda ise siiski mingi hindamismeetod kasutusele võtta.

Kahjuks jäi minu küsimus õpetajale segaseks ning mu armas õeraas, kes samuti seal istus, proovis mu keerulist teemapüstitust lahti seletada ja uuris, et kas mitte ei või tekkida selline olukord, kus lapsed, kes juba kooli tulles oskavad hästi lugeda, hakkavad alati kleepse saama ja need, kes ei oska, ei saagi. Sinna see teema jäi.

Kuid varsti oli käes sügis

Sügisel tõi esimesel nädalal laps koolist uhkelt koju kleepsu päevikus. Hingasin sügavalt sisse ja välja… No olgu, õpetaja leidis kleepsude kasutamise siiski vajaliku olevat.

Ütlesin endale, et anna aega, ära tõtta liiga kiirelt järeldusi tegema ja lamenti lööma. Lapsele ju koolis meeldib, läheb sinna rõõmuga, tunneb koolis käimise üle uhkust.

Teise nädala keskel teatas mu laps, et ta ei taha kooli minna. Põhjuseks lugemismäng, mida tema mängida ei soovi. Mäng käib nii, et iga laps peab luuletusest lugema ühe sõna ja kes ei oska või näiteks järje kaotab, peab püsti tõusma. Need, kes oskavad paremini lugeda ja juba kooli tulles oskasid lugeda, ei pea seega tõusma, alles lugemist õppivad lapsed see-eest aga peavad. Ah sa pagan, kuidas siis alles mul hinges kihvatas!

Püüan mõista õpetaja motiive ja eesmärke – õpetada lapsi lugema. Kuid antud juhul õpetatakse lastele tähelepanelikkust ja lugemisoskust läbi hirmu ja häbistamise (karistamise).

Ma tõesti ei oska kuidagi näha selles püsti tõusmises lõbusat mängulisust nende jaoks, kes seisma peavad. Hea küll, soovist olla tubli ja hea laps ehk mõni pingutab alguses rohkem. Kuid kui ta ei saa nii pea veel sama osavaks kui need, kes juba kooli tulles kirjatähtedega raamatuid lugesid? Kui kaua läheb selleni, kui ta loobub, sest teda ei oota vaatamata pingutustele ees ei hea hinne, kleepsud ega mõni muu autasu?

Või pole see tõesti oluline, et lapsed ei tunneks ennast teistega võrreldes lugemist õppides halvemini? Muidugi ei ole see tunne mõjutatud vaid õpetaja poolt, kuid minu silmis ei tohiks õpetaja ise selle halva enesetunde tekkimisele kaasa aidata.

Kolmas koolinädal

Kolmanda koolinädala alguses teatas minu laps, et ta tahab koolis olla hea ja tubli, sest siis ta saab kommi ja kleepse. Komme vist saavad kõik lapsed, kleepse aga saavad need, kes tahavad teiste ees klassis lugeda. Tema aga ei julge minna lugema, sest ta ei loe nii osavalt kui teised (kes juba kooli minnes lugeda oskasid). Seega ei mingeid kleepse.

Kuuldes minu ja abikaasa omavahelises vestluses sel teemal sõna «hinded», teatas kõrvalt laps: «Aga kleepsud ongi ju hinded!» Mhm… kas mitte ei peaks olema meil hindevaba õppega tegemist?

Õhtul aga teatas ta, et ta ei taha värvida ära töövihikust vikerkaart, sest ta ei oska hästi värvida ja kui ta üle joone värvib, siis õpetaja pahandab. Minu küsimuse peale, et kas ta siis seepärast ei üritagi värvida, et ta ei taha pahandada saada, vastas ta jaatavalt.

Juba kolmanda koolinädala alguses paneb mu esimeses klassis käiv laps sõnadesse kõik hindamise ja autasude/karistuse meetodite negatiivsed mõjud.

Miks sellise asja peale ärrituda?

Nagu juba mõistate, siis ma ei ole hinnete pooldaja. Esimesse klassi tuleb koolijüts, ärevus hinges ja ranits uhkelt seljas, tuleb rõõmuga õppima midagi uut. Tema sees on siiras soov saada rohkem teada end ümbritseva maailma kohta.

Ta püüab anda endast parima, kuid kooli jõudes (muidugi, valdavalt juba ka varem) hakatakse tema käitumise kontrollimiseks kasutama mingeid autasusid või karistust (ka hinded kuuluvad nende hulka). Kui hindeid ei või panna, siis võetakse lihtsalt appi sama kaalu ja toimega teised meetodid – kleepsud, kommid ja mitte oskamise korral püsti tõusmine.

Laps alguses pingutab, et saada neid autasusid ja vältida karistust. Kahjuks aga sõltub meie kui inimeste motivatsioon palju enamast kui Pavlovi koertel.

Autasude negatiivne pool

Näiteks lõhuvad autasud koostöövaimu, kuid on leitud, et õpilased õpivad koos edukamalt (hoolikalt struktureeritud grupis), nende õppimise kvaliteet on kõrgem kui neist kõige taibukamatel üksinda õppides. Autasud lõhuvad koostööd läbi selle, et nad tekitavad võistlusmomendi, kadedust.

Kui me tegutseme autasu nimel, siis teeme täpselt nii palju, kui on vaja selle kättesaamiseks ja mitte midagi rohkemat. Autasud on uurimise vaenlased, eesmärgiks ei ole sellisel juhul mitte eduelamus, vaid auhinna saamine.

Kui aga tekiks võimalus saada auhind kätte ilma ülesannet lõpetamata, siis võtaksime selle kohe vastu. Samuti on leitud, et lapsed, keda motiveerivad enim välised autasud (hinded, kleepsud, komm, raha vm), kasutavad õppimisel vähemkeerulisi õpistrateegiaid ja saavad testides madalamaid tulemusi.

Seega tekib suur küsimus, et kas need autasud ikka teenivad oma eesmärki, sest olen täiesti kindel, et me tegelikult soovime kõik seda, et meie lastel tekiks huvi maailma ja seal toimuva vastu üldiselt, et nad suudaksid olla loovad, mõtlemises iseseisvad ning enda eest seista. Kuid vastupidiselt ootusele, võime autasude ja karistusmeetodite kasutamisega hoopis õpetada neile järeleandlikkust ja teiste soovide, arvamuste ning hinnangute järgi toimimist.

Tunnen ennast selles olukorras abituna

Tunnen ennast abituna, sest ma ei tea, kuidas ja kust seda olukorda hakata lahendama. Kui lähen lahendama, siis soovin ju ka näha reaalset tulemust. Kuid kas minu võimuses on muuta koolisüsteemi, õpetajate arvamust ja suhtumist lastesse või hindamismeetoditesse?

Olen ju vaatamata oma pädevusele vaid üks lapsevanem, kes oma seisukohtadega liigset tüli tekitab. Ja seda olukorras, kus tegelikult pole hindamist õpetamismeetoditena ette nähtud. Kas pole mitte irooniline?

Ma ei süüdista selles olukorras ka õpetajaid, kes tulevad hindamiskesksest koolisüsteemist ja kes ei oskagi näha õigena midagi muud kui seda, millega nad harjunud on. Kuid kindel on see, et saab hakkama ilma hinnete, asutasude ja karistamiseta, tuleb vaid tahta.

Tahta uurida, et miks me oleme teel sinna, et hindamissüsteem ära kaotatakse ja esimestes klassides seda ka juba tehtud on. Tahta lugeda mõnda lapsepsühholoogiast  ja laste motiveerimisest rääkivad raamatut, teha midagi teistmoodi kui oleme harjunud tegema.