/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/23/7128771t1h67d2.jpg)
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ning pereterapeut Tiina Teska nimetab viis levinud suhtlemisvõtet, mille kasutamist võiksid lapsevanemad vältida või piirata, kui näevad, et laps on mingil põhjusel stressis või ei tule olukorraga toime.
Viis asja, mida pole mõtet teha, kui laps halvasti käitub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Manitsemine ja moraali lugemine. Laps võib tunda, et peab iga hinna eest oma seisukohta või käitumist kaitsma ja on vähem avatud lahenduste otsimisele või käitumise muutmisele.
2. Käsutamine ja kamandamine. Käsutamine võib edastada lapsele sõnumi, et teda ei aktsepteerita ega hinnata. Võtab lapselt võimaluse ise tasapisi vastutama õppida.
3. Küsitlemine ja usutlemine. Vanema huvist lähtuvatele küsimustele vastates võib lapse tegelik probleem hoopis silmist kaduda.Vanem juhib vestlust, selle asemel, et lapsel lasta seda teha. Seega, tunne huvi, anna lapsele aega, oska kuulata, aga loobu ülekuulamisest.
4. Analüüsimine ja diagnoosimine. Laps võib mitte tahta enam edasi suhelda, sest kardab oma sõnumi moonutamist või ebameeldivat paljastamist.
5. Hinnangute andmine, kritiseerimine, süüdistamine. Laps võtab hinnanguid tihti tõe pähe (ma olengi halb) või siis hoopis püüab kätte maksta (ega sa ise kah nii täiuslik ole). Laps võib lakata suhtlemast, kartes saada negatiivse hinnangu või pragamise osaliseks.