Näis, et Nooruse lugeja on seksuaalse tervise teemadega üsna harjunud. Aga kui 1988. aasta esimeses numbris ilmus Priit Hõbemäe artikkel «A nagu AIDS» koos Regina Luki aktipiltidega (aktidel muide lillevanikud ümber), oli see paljudele nagu punane rätik härjale. Meile heideti ette, kuidas me ikka tohime niisugusel hellal teemal kirjutada.
Artikli sissejuhatus selgitas, et AIDS on nii meditsiiniline kui sotsiaalne probleem, mille lahendamisel põrkuvad üksikisiku ja ühiskonna huvid. Alustuseks oli juttu AIDSi nakatuda võivatest riskirühmadest ning Nõukogude seadusandlusest seoses AIDSi nakatumisega. ENSV peanarkoloog Anti Liiv ennustas:
«AIDS tuleb meile kindlasti. Praegu pole teda veel registreeritud, aga selle edasiliikumise lainet ja tõenäolisi kokkupuutepunkte arvestades saame ta kindlasti lähema viie aasta jooksul endale kaela, tõenäoliselt prostitutsiooni kaudu, edasi jõuab AIDS narkomaanideni. Meie jaoks on kõige olulisem kolmnurk Soome–Leningrad–Tallinn. Nii prostitutsioon kui narkomaania on Eestis ja Leningradis tihedalt seotud. Kõige olulisem kanal on siiski Soome turistid ja sellepärast peab hoolikalt jälgima just soomlaste olukorda. Kui Soomes AIDS-i levik suureneb, siis süveneb ka selle meile ulatumise tõenäosus.»
1987. aasta 26. novembri seisuga oli Soomes registreeritud 191 AIDSi nakatumise juhtumit, neist 75 protsenti Helsingis. Artikli autor pidas vajalikuks kirjutada prostitutsioonist, laboritest, süstaldest, haiguse olemusest üldse. Samas ilmus ka teine artikkel «Tere tulemast AIDS-i klubisse!» – hoiatus ülemeelikusest ja mõtlematusest tingitud juhututvuste ja juhuseksi eest.
Siin raamatus teisal kirjutan ka, kuidas mõjusid need AIDSi lood, Regina Luki aktijoonistused ja selle Nooruse numbri esikaanel olevad võrksukkades naisejalad komsomolijuhtidele Moskvas.