Psühholoog Kätlin Konstabel: ahvidelt saab õppida tundekäitumist?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Käitu teiste juuresolekul viisakalt ja enesekindlalt, siis oled edukas. Sellist juttu – või midagi sarnast – on küllap paljud kuulnud ja oma lapselegi rääkinud. Teistele närvilise ja stressi käes vaevleva mulje jätmist on tavaks negatiivseks pidada. Tegelikult on ärevuse väljanäitamisel teinekord ka omad plussid.

Portsmouthi ülikooli teadlased Jamie Whitehouse’i juhtimisel avaldasid hiljuti ajakirjas Scientific Reports teadustöö, kus uurimisobjektideks olid küll reesusmakaagid, tulemused aga annavad põhjust mõtiskleda ka inimkäitumise üle. Nimelt vaadeldi kaheksa kuu jooksul 45 suuremasse karja kuuluvat makaaki ja põhitähelepanu oli pööratud sellele, kuidas loomad end… kratsivad ja sügavad. Pealtnäha veider asi, mida vaadelda, aga teadlaste seletus on lihtne – neid käitumisi demonstreerivad nii makaagid kui teised primaadid (sh inimene) tihtipeale siis, kui nad on stressis. Uurijate mõte oli, et kuigi sügelemist ja seega kratsimist saab pidada organismi füsioloogilise reaktsiooni tulemiks, on sellel ehk ka oma funktsioon sotsiaalsete suhete hoidjana ja kui nii, siis ilmselt näidatakse seda välja just teatud tüüpi olukordades.

Selguski, et makaagid kratsisid-sügasid end rohkem siis, kui nad olid tähtsamate või ebasõbralike liigikaaslaste lähedal, st stress oli suurem. Kratsimine vähendas aga oluliselt tõenäosust, et stressavat makaaki rünnati – pigem käituti temaga sõbralikult. Teadlased arvavad, et stressi tõttu enda sügamine annab justkui teistele teada, et taoline närviline tegelane võib käituda kas ootamatult või siis on väga nõrk. Kummalgi juhul pole mõttekas teda rünnata. Seega on taoline primaatide stressikäitumine nii stressajale kui grupile kasulik – oma närvilisust välja näidates aitame teistele meie edasist käitumist ennustada, nad oskavad mõelda, kuidas meiega peaks käituma ja läbisaamine, suhted muutuvad selgemaks. See aga vähendab konfliktide tõenäosust grupis.

Enne kui makaakide kombel end ülemuse läheduses hoolega sügama hakata – lootes nende sõbralikkusele ja võib-olla isegi palgatõusule – tasub siiski hetk järele mõelda, et kuidas oma stressitundeid mõistlikult väljendada. Võib-olla meenuvad teile tuttavad, kes väga demonstratiivselt ja väga tihti oma närvilisust, ärevust, muretsemist välja näitavad. Ühelt poolt tekitavad nad ju kaastunnet, aga teiselt võivad juuresviibijad tunda end justkui lõksus olevat. Sellistele inimestele ei saa kunagi midagi natukegi kriitilist öelda ja nii arvatakse vahel, et pidev ärev olek on neil omamoodi viis teistega manipuleerida, et teistelt sõbralikku käitumist saada. Seega oleks ilmselt mõistlik olla stressimärkide väljanäitamisel mõõdukas. Et enda murelikkust tuleb iga hinna eest maha suruda ja enesekindel olek tekitab alati teistes head suhtumist  – see aga on ekslik arvamus.