Tooming sõnas, et kuigi naistel on suurepärane võimalus ajateenistusse astuda, siis ei ole tõenäoline, et see muutuks lähiaastatel valdavaks. Läbi ajateenistuse jõuab riigikaitse valdkonda umbes 13-15 naist aastas. «See on väga hea, see loob üsna hea aluse selleks, et üha enam naisi jõuab ka kõrgematesse tasanditesse riigikaitses,» märkis Tooming. «Ma usun, et me liigume õigel teel.»
Ometi pole aga Naiskodukaitse esinaise sõnul lootust, et võrdsus saabuks üleöö. «Ma siiralt usun seda, et mehed ja naised on võrdsed, aga nad ikkagi ei ole ühesugused. Ütleme nii, et me tuleme täpselt sealt, kust me tuleme, ja igal juhul on see valdkond pigem meeste pärusmaa,» nentis ta, et meie ülesanne on naiste osakaalu selles sfääris aina suurendada. «See lihtsalt on mõistlik. Mõistlik sellepärast, et eesti elanikkonnast üle poole on naised.»
Kuidas tuua naised riigikaitsesse?
Kuna ajateenistusse läheb siiski veel vähe naisi, on Toomingu selgitusel lahendus läbi vabatahtliku panuse riigikaitsesse, mille suurim eelis on paindlikkus. «Vabatahtlikku organisatsiooni sa võid tulla ka siis, kui sa oled vanem kui 27,» tõi ta näiteks. «Kui sa oled 29 või 39 või 79, siis sa oled ikka oodatud. Sul on ajaline paindlikkus.»
Lisaks on Naiskodukaitses paindlikkus ülesannete spektris. «Sa võid täita kindlat sõjalist maakaitse ülesannet, olla kuulipildur Kaitseliidu ettevalmistavas üksuses. Aga ma arvan, et kõik ei taha saada kuulipilduriteks, kuid tahaks riigikaitsesse ikkagi panustada. Siis on olemas ka teine äärmus - sa saad jällegi seda teha läbi vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooni,» tõi ta näiteks, et riigikaitses saab osaleda ka noortejuhina või kududa veteranidele sokke ning soovi korral mitte kunagi relva kätte võtta. «Nende kahe äärmuse vahel on lõputu hulk spektrivärve, kuidas sa saad riigikaitsesse panustada. See on täiesti unikaalne.»