/nginx/o/2017/09/20/7121863t1hb143.jpg)
/nginx/o/2017/09/15/7102351t1h567e.jpg)
Psühholoogid uurisid 45 aasta jooksul pea 5000 väga andekat last. See on üks pikemaajalisi uurimusi, mis siiani on tehtud.
Teadlased uurisid lapsegeeniusi ja tegid sellest kuus põhilist järeldust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Neid kõige andekamaid lapsi on ainult vähem kui 1 protsent. Need lapsed omandavad tavaliselt doktorikraadi, teenivad keskmiselt palju rohkem ja kujundavad suuresti meie ühiskonda, vahendab Business Insider.
- Lapsgeeniused ei saa piisavalt tähelepanu. Probleem on, et targad lapsed ei saa oma õpetajatelt piisavalt tähelepnu, kuna arvatakse, et nad on niigi targad ning ei vaja õpetamist ja suunamist.
- Andekad lapsed võiksid jätta klasse vahele. Uuring näitab, et need lapsed, kellel oli võimalus kiiremini edasi liikda, olid ka edukamad edaspidi.
- Andekus on suhteline. See, et laps on tark, ei tähenda, et ta suudab palju numbreid ja aastaarve meelde jätta, vaid andekus võib peituda näiteks ruumilises mõtlemises või erilises kujutlusvõimes.
- Võimekustestid võivad olla kasulikud. Kuigi sellised testid ei pruugi näidata kõike, annavad nad siiski aimu, millised on lapse üldised võimed.
- Andekad lapsed on avatud mõtlemisega. Nende kognitiivsed võimed ja muu areng käib käsikäes.