/nginx/o/2017/09/14/7098665t1h02bb.jpg)
Üleeile kirjutasime, et Suurbritannias on hoogu kogumas liikumine, mille eesmärgiks on vastu seista alkoholi tarbimise regulatsioonidele. Nimelt usuvad briti naised, et asjatundjad on alkoholi demoniseerinud. «Alkoholi tarbimine on meie elus tähtsal kohal ja me ei kavatse sellepärast end süüdi tunda,» väidavad nad.
Suurbritannia riiklikud soovitused on tarbida nädalas naistel kuni kuus klaasi õlut või veini, Eesti soovitused on aga veelgi karmimad - meil lubatakse tarbida nädalas 3,8 klaasi õlut, üle selle minek on asjatundjate sõnul juba kahjulik. Rõhutatakse, et pole olemas sellist asja, nagu mittekahjulik alkoholitarbimine.
Uurisime eesti naistelt, mida nemad arvavad – kas regulatsioonid on liiga karmid? Kas meil peaks olema õigus rahus juua ning mitte end süüdi tunda, kui soovituste vastu eksime või kaine septembrikuu üleskutsega kaasa ei lähe?
Marian (30): «Mind õnneks munasarjad jooma ei sunni. Vahel tuleb küll tipsutamise isu, aga siis on ka igasugustest regulatsioonidest ja soovitustest siiralt kama. Mul puudub joomaregulaarsus, mille üle muretseda taipaksin – aga võib-olla olengi juba ajud ära joonud!»
Kirsika (27): «Tahan, joon ennast nädalavahetusel kummuli või õhtul toidu kõrvale pokaali, tahan, olen üldse nädalaid kaine ja tšillin niisama. Ma ei saa aru, miks siin üldse kaasa on vaja rääkida!»
Liina (31): «Eestis on vist pigem see mure, et kui sa ei joo, siis hakatakse uurima, kas oled rase, antibiootikumide peal või hoopis karsklaseks hakanud!»
Nele (35): «Ausalt öeldes mind panevad küll need riiklikud regulatsioonid end pidevalt süüdi tundma. Kui ikka nädalas kolme alkoholivaba päeva ei tule, siis hakkan kaaluma, kas peaks Wismarisse helistama. Teisalt jälle võiks tõesti olla minu joomine või mittejoomine vaid minu ja mu lähedaste asi ja kui ma seda mõõdukalt teen, see mu elu ei sega, tervisele ei hakka – kelle asi see peaks olema! Ma saan aru küll, et Eestis on viinakurat suur probleem, aga viis õlut nädalas riigi lubatud kolme asemel tundub tõesti naeruväärselt väike hulk.»
Kersti (24): «Kõik joovad liiga palju! Alkohol peaks üldse olema kuskil peidus, mitte nii vabalt saadaval. Kui ma veel keskkoolis käisin, siis oli ikka üsna kurb vaadata, kuidas noored inimesed pidevalt end täis lakkusid, tüdrukud veel eriti – kui ei joonud, siis polnud ka cool. Nii et ma usun pigem, et alkohol on riigi tasandil isegi liiga vähe demoniseeritud!»
Regina (29): «Ma olen sellises vanuses, et tudengipõlve suuremad joomingud on juba selja taha jäänud. Iseenesest ma arvan, et see on hea, kui noorena saab piire katsetada, sest nüüd tean ma mehega kahe peale mõnel õhtul pudelit veini juues, mis tunne oleks poest neli tükki juurde tuua ja pärast kaks päeva pead valutada. Ja kuna ma seda tean, kuna ma olen seda teinud ja ka alkoholismi kalduvate meestega käinud, ei tunne sellest enam puudust. Siin ei ole midagi pistmist riiklike regulatsioonidega, mingite ministrite sõrmeviibutustega, sest selline väline asi mind üldse ei puuduta.
Eestlasele üldiselt meeldib ikka poolsalaja natuke pättust teha, sõita kümme kilti kiirusepiirangust üle, maksta osa palka ümbrikus, panna kontoris pastakas ja tass taskusse, nii et mida rohkem keelatakse, seda suurema tõenäosusega tehakse. Aga kui ise oma piirist aru saada, kui mõista, et on juba joodud ka ja kõik joogid on kogu aeg samad, maitsevad ühte moodi ja teevad purju, Merlot on Merlot-maitseline ning IPA teeb kõhu paiste ja ajab pissile, siis kaob isu ise ajaga ära. Peale selle on alkoholis kohutavalt kaloreid ja suhkrut, see on kallis ja teeb koledaks. Purjus inimene on tüütu ka. Minu jaoks on lihtsalt oluline, et ma võiksin seda juua, et kapis oleks õlut, veini ja viina, sest siis ma suurema tõenäosusega seda ei puutu. Nii kui tuleb välja, et pole ja ei saa, teeb see rahutuks, riigi trügimine mu eraellu, mu kehasse on ikka vastik. Ja 3,8 ühikut tarbin ma iga nädal kindlasti ning seda pean ma võrreldes nii oma nooruse kui enam-vähem kõigi tuttavatega väga väheseks.»
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)