Taimetark ärgitab korjama: tõhus vitamiinipomm kibuvits ergutab elule ning takistab vananemist

Foto: Marko Saarm / Sakala

Kibuvitsa ehk metsroosi – nagu kõiki roose – on seostatud armastuse jumalanna Aphroditega, aga armastus on ju vahel ka kibe. Kibuvitsa okkad on teravad, aga õied lõhnavad imeliselt ja marjad kutsuvad pilkupüüdvalt. Legendides on kibuvits olnud visaduse, elujõu, kannatuse ja ilu sümbol. Teda on seostatud püha Neitsi Maarjaga ja ta on üks neist pühadest taimedest, millel on seos piibliga – Jeesuse ristiteel oli tal peas kibuvitsapärg.

Seega on kibuvits üks väga vana ja väga väärikas taim, kasvanud maa peal tuhandeid aastaid. Uskumuste kohaselt on ta üks nendest piibli taimedest, mida tänaseni mõnedes Euroopa maades kirikutes õnnistatakse, et sedakaudu pühadus oma koju tuua.

Eesti rahvapärased nimetused on kibuvitsal haukaküüds, hiibalpuu, kibun, kibusk, kibuskipuu, kiuspuu, koidukann, okasroos, orjavits, piigipuu, pistlepuu, tahlapuu jne. Uskumuste järgi olevat teda muistsetel aegadel kasutatud orjade nuhtlemiseks: sellest nimetus orjavits.

Kibuvitsa liike on väga palju, neist tuntumad on koer-kibuvits (Rosa canina, soome k koiranruusu, inglise dog-rose), mis kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lääne- ja Põhja-Aasias ning muidugi ka Eesti liivastes männikutes, randades, kadastikes; kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa; inglise k Japanese rose, soome k kurtturuusu, mille lehed on justkui natuke kurdudes); näärmekas kibuvits (Rosa rubiginosa, mille lehtede alumine pool on tihedalt kaetud karvakestega); äädika-kibuvits (R. Gallica, soome k gallianruusu) ja mets-kibuvits ehk metsroos (R. majalis, ingl k cinnamon rose, soome k metsäruusu), mis on meie kliimavööndis hästi levinud ja millel on ka ravivad omadused. Kibuvits on kõikide rooside ema, kasutatud pookealusena.

Ravimtaimena on kibuvitsa kirjeldatud juba antiikaja tekstides. Raviks kasutati pea kõiki kibuvitsa osi: õisi, võrseid, lehti, juuri ja kõige rohkem loomulikult vilju.

Eesti rahvameditsiinis on kibuvitsa kasutatud eelkõige neeru-, põie-, kopsu- ja külmetushaiguste leevendamiseks, haavade, mädanike ja kõhulahtisuse raviks. Liigesevalu vastu valmistati leotist – viinas hoiti juuri ja marju ning selle rohuga määriti valutavaid kohti. Erinevate rahvaste rahvameditsiinis tarvitati mälunõrkuse ja kehvveresuse korral, turgutati unetuse, neurooside ja üldise nõrkuse korral.

Tänapäeval soovitatakse kibuvitsateed juua väsimuse ja kehvveresuse korral, samuti tarvitada kibuvitsast valmistatud apteegipreparaate – ta säilitab oma head omadused ka töödeldud kujul. 

Tee soodustab maonõre, täpsemalt seal leiduva soolhappe ja sapi eritumist. Et kibuvitsaviljade toimeainetel on mõningane vett väljutav toime, siis soovitatakse neid kasutada paljude kivitõbede ennetamiseks, samuti artriidi ja liigesereumanähtude puhul.

Kibuvits on farmakoloogiliselt üks kõige enam uuritud ravimtaimi, tema viljadest on valmistatud siirupit, ekstrakte, pulbreid (Litozin) ja tõmmiseid.

Tõhus vitamiinipomm

Kibuvitsamarjade näol on tegu tõelise vitamiinipommiga, mida saab kätte isegi vaid paari marja söömisest. Biokeemiliselt koostiselt saab kibuvitsavilju edukalt võrrelda isegi mõningate polüvitamiinipreparaatidega. Kibuvitsa viljadel on eriti suur C-vitamiini ehk askorbiinhappe sisaldus. Juba paar söödud kibuvitsamarja katab suure osa päevasest askorbiinhappe vajadusest. Leidub ka B-rühma vitamiine (B1, B2, B3). Seemnetest pressitud õli sisaldab ka erinevaid tokoferoole ehk E-vitamiini. Viljade ilusa värvuse kindlustavad karotenoidid, A-vitamiini alusepanijad: kibuvitsamarjadel on tänu rikkalikule vitamiinisisaldusele tugev antioksüdantne toime.

Mida head ja tervislikku saab teha kibuvitsamarjadest?

Kibuvitsamarjadest saab valmistada võrratuid keediseid, siirupit ja marmelaadi. Vilju saab marineerida ja ka kompotina säilitada. Hoidiste suur suhkrusisaldus tagab C-vitamiini säilimise. Marjade puhastamine on muidugi kaunis tüütu töö, aga vaev tasub ennast kuhjaga ära.

Kibuvitsatee

Kõige lihtsam on kibuvitsavilju säilitada kuivatatult ja tarbida hiljem vitamiinirikka teena. See tee on sedavõrd kasulik, et aitab elule turgutada näiteks kevadeks väsinud ja kurnatud organismi, peletab päevast väsimust, tõstab töövõimet.

Tee valmistamiseks pannakse u 3 sl kuivatatud marju 0,5 l kuuma vette, hoitakse termoses u 6-8 tundi, juuakse klaasitäis korraga 2 korda päevas.

Kuivatamisest

Parimad omadused säilivad viljadel, mis on ära korjatud oranžidena, aga kuivatamisel muutuvad punaseks.

Kes rohkem vaeva viitsib näha, eemaldab enne kuivatamist varred ja tupplehed ning viljadest seemnerikka sisu, kuid vilju saab kuivatada ka tervelt. Saaki võib kuivatada kas madalamal temperatuuril (kuni 50 kraadi) või mõnevõrra soojemas (kuni 70 kraadi).

Oluline on see, et kuivatamisel säiliks viljade punakas värvus ning nende pind muutuks kortsuliseks. Õige kuivatamine on väga oluline, sest liigne kuumus teeb kasu asemel hoopis kahju. Kui viljad muutuvad mustaks, kaotavad nad palju väärtuslikke toimeaineid. Samuti võib kiirel kuivatamisel viljade sisu jääda ikkagi liiga niiskeks. Kuivatatud vilju võiks säilitada kuni kaks aastat, sellest edasi väheneb nende väärtus oluliselt. Järelikult pole mõtet soetada väga suuri varusid.

Kuidas pruukida

Lihtsaim viis kibuvitsaviljade manustamiseks oli need kuivatatud kujul koos seemnetega peeneks jahvatada ja leivataigna sisse segada. Kõige populaarsem on siiski üldtoniseeriva toimega vitamiini- ja antioksüdantidest rikas kibuvitsatee.

Kibuvitsaseemnetest külmpressitud õli (saadaval loodustoodete poodides) on suurepärane vahend näonaha hooldamisel. See niisutab, ennetab kortsusid, ravib aknearme ja on eriti tõhus naha vananemise vastu. Aitab ka rasedusarmide kaotamisel ja parandab väiksemaid haavandeid nahal.

Parim aeg kibuvitsaviljade kogumiseks on septembris ja oktoobris, vahetult enne nende lõplikku valmimist, siis kui viljad on juba peaaegu punased, kuid mitte veel pehmed. Vaatamata viljade näilisele tugevusele tasub neid korjamisel kohelda õrnalt, sest vigastatud viljad kipuvad hiljem kergesti hallitama. Kinnises nõus säilivad kuivatatud marjad kuni kaks aastat.