Polüarmastaja kolumn: kuidas kõigi kallimate vahel küll aega jagada?

Foto: StockSnap / CC0 Licence

Aeg, eriti koos veedetud kvaliteetaeg on üks neetult piiratud ressurss isegi traditsioonilise paarisuhte puhul. See on ka ühtlasi üks esimestest küsimustest, mis inimestel tekib: kas ja kuidas on võimalik jagada oma vähest vaba aega mitme kalli inimese vahel?

Eeldus monogaamsesse suhtesse sisenemisel on, et kogu partneri vaba aeg on minu. Minu, minu, minu. Uuest armastusest pimestatuna kipume ära unustama, et töö ja partner pole ainsad ajaröövlid, mis meil on. Veel on hobid. Vanemad. Teised sõbrad. Omaette olemiseks vajalik aeg. Puhtakujuline tööle-koju sõitimine. Elementaarsed hügieenitoimingud. Ehk siis niikuinii peab leidma tasakaalu selle vahel, kui palju tahaks ja kui palju on reaalselt võimalik.

Puhtmatemaatilisse võrrandisse panduna võib väita, et kahe partneriga inimese kumbki partner saab endale vaid poole sellest ajast, mis paarisuhte puhul vaid temale kuuluks. Tegelikult ei ole see nii ja kui on, siis on tegu lihtsalt sita suhtega. Reaalselt on kõikides suhetes kõigil osapooltel alati oma lootused ja ootused. Partnerite arv suurendab ootuste arvu, seega on ootuste pimesi ära arvamine keerulisem, aga mitte võimatu. Ilmselt juba tabate ära, kuhupoole ma tüürin, aga ütleme selle siis välja ka:

Selleks, et üksteisele pühendatud aeg ja tähelepanu paremini jaotuks, tuleb partneritel omavahel avatult ning ausalt suhelda.

Polüamooriaks ei ole üht kindlat juhendit. Võib olla, et sa ei tunnegi oma partneri teisi partnereid. Minu meelest on hästitoimivas polüsuhtes kõik osapooled omavahel piisavalt heas läbisaamises ning võivad ka mitmekesi koos aega veeta. Nii jäävad asjad rohkem tasakaalu, jääd ilma üks ühele kvaliteetaajast, aga ühtlasi on sul rohkem inimesi, kellega koos oma aega sisustada. Rohkem käsi nõudepesuks. Tihedam tugivõrgustik, kuhu ootamatute olukordade puhul kukkuda.

Rääkimata ei saa jätta ka kvantiteetajast ja kvaliteetajast. Suhte puhul pole aeg mõõdetav mitte minutites, vaid läheduses, mis õnnestub saavutada ja koosveedetud aja kvaliteedis. Aeg ei pea jagunema võrdselt, vaid kõigi vajadused peavad olema kaetud. Mõnele annab paaritunnine seksimaraton rohkem kui teisele nädalavahtuse romantiline reis.

Ideaalset olukorda, kus «kõigile täpselt ühepalju» reaalsuses sajaprotsendiliselt tekitada ei õnnestu. Muutujaid on lihtsalt liiga palju. Näiteks kui mõnel osapoolel on arenemas uus suhe, siis tundub selle algusekirg tundub kõikehõlmav. Või kui üks paar elab koos ning kolmas-neljas osapool neist eraldi, siis loomulikult on ühe katuse all elavatel osapooltel omavaheliseks suhtluseks märksa rohkem aega.

Hakata siinkohal kalendrisse kirja panema, mitu minutit keegi kellegagi kus mida tegi, tapaks igasuguse romantika. Tuleb lihtsalt loota parimat, rääkida, väljendada oma soove ja võimalusel võtta arvesse partnerite omi, silmas pidades ka seda, et vahel elu lihtsalt juhtub ja kui keegi peab minema matustele või komandeeringusse, siis pole mõtet nukrutseda ja kedrata «aga ma ju tahan». Tõsi, parema ajaplaneerimise huvides on mingi ühiskalender täitsa toimiv abivahend, aidates meeles pidada nii töiseid, perekondlikke kui ka sotsiaalseid kohustusi.

Või aega iseendale, sest ka seda on vaja.