:format(webp)/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/04/6856989t1h0ed5.jpg)
Kui mu tütar Anna jõudis tol ajaloolisel presidendi äravalimise päeval koolist koju, küsis ta esimese asjana: «On see tõsi? Kas meie uus president on Kersti?»
Tellijale
Justin Petrone: tüdrukutele president meeldib (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esialgu oli mul raske tabada oma tütre emotsioone: tema uhkust, tema rõõmu sellest, et presidendiks oli valitud «tüdruk nagu minagi». Ma ise olen terve eluaeg ilmaruumi jaganud meesvõimukandjatega: Reagan, Gorbatšov, Ansip, kui nimetada mõnda. Ealeski ei ole ma tundnud ühegagi neist kamraadlust, mis põhineks meie ühisel sool. Kui minult oleks poisipõlves küsitud, mida on mul ühist president Reaganiga, ei oleks ma ilmselt suutnud vastust leida. Tema oli vana, mina noor. Tema oli näitleja, mina koolipoiss. Tema oli Californiast, mina New Yorgist. Ei tulnud mulle pähe mõte: «Vaat, seal kõnnib Ronald Reagan, üks meie seast! Mina olen poiss ja tema on poiss!»
(Tõsi, mul on hiljuti tekkinud iselaadne kokkukuuluvustunne ühe meespoliitikuga, nimelt Kanada peaministri Justin Trudeauga. Mitte ainult meie ähmase välise sarnasuse tõttu, vaid ka seepärast, et nüüd saan ma end hotelli sisse registreeerides öelda: «Justin. Nagu Trudeau,» ja pääsen ehk «Justin Bieber, juustuviiner!» taagast.)