Heidi Ruul: jah, Eesti mees ongi problemaatiline argpüks!

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Nii, Ossinovski ütles oma ütlemised ära ja nüüd on minu kord! Unustame selle, kuidas Eesti mees on tööturul üks kohutav probleem ja keskendume hetkeks hoopis sellele, milline probleem ta kodus ning eraelus olla võib!

Lugupeetud Jevgeni rääkis pikalt ja laialt sellest, kuidas Eesti mees on üks ebakindluse käes kannatav liik, mille esindajad esimesel võimalusel oma mured pudelisse uputavad. Olgem ausad – täpselt nii see ju ongi! Miks? Sest Eesti mees on suss ja tallalune! Eesti mees on nii pagana arg, et ta ei suuda sulle otsa vaadata ja selge häälega välja öelda, mida ta parasjagu arvab või mõtleb.

Nii neelabki üks Eesti mees päevast päeva alla kõik, mis tema teele vistakse ja ei ütle selle peale midagi, tegudest rääkimata! Eesti mees ootab hoopis kannatlikult tööpäeva lõppu ja maandub koju teleka ette jõudes mugavalt kas õlle- või viskipudeli otsa.

Kui tugev Eesti naine midagi ütleb, siis Eesti mees teeb selle kohe teoks! Kui ta seda teostada ei suuda, siis peidab ta oma pea liiva alla ja teeb kõik endast oleneva selleks, et mitte kõva häälega välja öelda, et ta antud ülesandega hakkama ei saa.

Eesti mees elab oma elu suuremas jaos mugavustsoonis, sest Eesti mees on argpüks! Eesti mees mõtleb kõiki asju miljon korda üle, aga ei jõua oma eluea jooksul üle kolme korra tegudeni.

Mees loeb küll

Ühes asjas ma ministrihärraga küll nõus pole – tema nimelt väitis, et Eesti mees ei loe! Loeb küll! Töötunde loeb, rahatähti loeb ja armukeste telefoninumbreid loeb, seda kolumni siin loeb, ja mõnikord harva, kui kannatustejada kõrvalt mõni minut üle jääb, siis loeb pisut kummalise sisuga raamatuid ka!

Eesti mees üritab elu eest kõigile ümbritsevatele jätta mulje nagu tema elu oleks absoluutselt kontrolli all. Tegelikult tilgub Eesti mehe süda aga verd, sest Eesti mees ei taha olla tallaalune, Eesti mees ei taha leppida keskpärasega, Eesti mees ihkab sügaval hinges vabadust ja unistab puhkusest palmide all, mitte naise ja lastega, vaid oma armsa pudeliga!

Okei, rohkem ma sind ei materda, armas Eesti mees. Kõigest eelnevast olenemata on sul kuradima suur süda ja sa rabad päevast päeva nagu segane. Kui see Eesti mees õpiks nüüd ära, kuidas olla vähem kinnisem, kuidas oma soove ja tundeid kaaseksisteerijatele ilma valehirmuta selgeks teha, siis oleks Eesti mees üks tegija mees.

Veel tegijam oleks ta siis, kui ta oma naist hindama ja austama õpiks ning seda talle iga päev pudelisuu otsas piinlemise asemel näitama hakkaks!

Mul on teisse endiselt usku, armsad Eesti mehed – kõik ei ole veel kadunud! Armsad Askod, Erikud, Kaidod, Johannesed ja Peebud – palun võtke end kokku, kui mitte iseenda pärast, siis oma naiste pärast! Olge avatumad ja oma soovides selged ning elage õnnelikku elu! Vastasel juhul avastate nii kahekümne aasta pärast, et kõik, mida hing tegelikult ihaldab, on juba ammu kättesaamatusse kaugusesse jäänud.

PS! Antud loo peategelaseks pole kõik Eesti mehed, vaid lugeja, kes end ära tundis.

H.