Nõutu kõrvalseisja küsimus: kas narkosõltuvuses lapse võib karistuseks luku taha panna?

Foto: Vida Press

«Ei teagi mis seisukohta võtta. Mu sugulaste 15-aastane tütar on päris kalkar-narkar - päevad läbi hulgub ringi, koolis ei käi. Mis seal Narvas ikka muud nii väga teha on kui tabletitada. Ei teagi, kust ta selleks raha saab, taskuraha andmise on ta vanemad juba ammu lõpetanud, ilmselt kuskilt salaja nihverdanud. Aga kuidas sellist siis ohjeldada?» uurib murelik kõrvalseisja Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Minu sugulased otsustasid ta lihtsalt igaks nädalalõpuks ja õhtuks oma tuppa luku taha panna, kuni sõltuvusest üle saab. Kooli ja koolist koju viivad autoga ja õpetajatelt on palutud, et nad tal silma peal hoiaks. Ise on nad kibekiired tööinimesed, pole aega eriti lapsega tegeleda. Aga kas laps peaks siis 48 tundi oma toas istuma selle pärast? Ja mida peakski tegema? Mida arvate?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Ma mõistan vanemate meeleheidet ja ka teie muret. Kirjeldatud olukord ongi abituks tegev. 

Esimene küsimus, mis vajab selgitamist on see, kas tüdruk tõepoolest tarvitab narkootikume või hulgub niisama ringi? Kui tegu on ainete tarvitamisega ja noorel inimesel on tekkinud sõltuvus, tuleb kiiresti pöörduda vastavate spetsialistide poole abi saamiseks. Siis ei aita lapse lukustamine koduseinte vahele. Hoopis vastupidi - see teeb asjad veel hullemaks!

Kui tegu on vahel narkootikume tarvitava noorukiga, siis tuleb selgitada, mis põhjustel ta nii teeb ja rääkida sellel teemal tõsiselt. Ei aita noomimine ja karistamine, see tekitab ainult vastupanu ja viha. Moraalilugemine ja õiendamine ei meeldi ju ühelegi täiskasvanulegi, miks see peaks meeldima siis lapsele või noorukile! See ei ole konstruktiivne probleemilahendus. Alkoholi ja narkootikume hakkavad noored kuritarvitama hoopis sügavamatel põhjustel. Kui me last kamandame ja karistame raha äravõtmise ja koduarestiga, siis me ei saagi tõenäoliselt kunagi nende põhjuste jälile. Tulemuseks kaotame lapse austuse ja usalduse vanema vastu.

Lapsed ja noorukid hakkavad hulkuma soovist kuhugi ja kellegi sekka kuuluda. Sageli just need noored, kelle vanemad on usinad tööinimesed ja pidevalt hõivatud, vajavad enda ümber kampa või teist noorte gruppi (näiteks trenni- või hobikaaslasi). Sealt saavad nad tähelepanu, tunnustust ja tuge - kõike seda, mida nad kodust piisavalt ei saa. Kampades on teised lapsed samasuguste probleemidega ning see omakorda suurendab ühtekuuluvuse tunnet. Vähemalt on inimesed, kes leiavad aega maailmaasju arutada ja koos midagi teha. Kuuluvusvajadus on omane kõigile, vanusest hoolimata ja seda ei leevenda karistused. 

Kiire eluga vanemad paluvad sageli teisi täiskasvanuid, et nad nende lapsi kontrolliksid ja valvaksid või nendega tegeleksid. Laps tajub ka selle ära, et vanemal pole aega ja seega ka kontrolli. Nii mõnelgi juhul olen kuulnud, kuidas noor ütleb oma kiirustavate vanemat kohta küllalt lootusetult: Ahh, ega see neid nagunii ei huvita, mis ma teen ja mis ma olen!». Eks see mõtteavaldus räägib juba nii mõndagi enda eest. 

Kui vanem tahab/on sunnitud palju tööd tegema, siis tuleb leida hetk ja mõelda, mis on üldse kogu selle töötamise mõte ja kas see on tähtsam, kui peres kasvav noor inimene, kes vajab vanemaid isegi 15-aastasena. Mõelda ka seda, mis saab siis, kui laps on veel vanem ja ta on oma eluga veel rohkem puntras ja veel rohkem vanematest eemaldunud?

Laps ja nooruk vajab vanema tähelepanu ja hoolimist. Niivõrd oluline ei ole lapsele pühendatud aja hulk vaid kvaliteet. Ei pea lapsega koos veetma tunde, piisab tunnist või poolestki, peaasi et vanem on 100 protsenti lapsele pühendunud, kuulab teda ja tunneb huvi tema asjade vastu. See ei ole sugugi raske, sest lõpuks on see ju oma laps ja iga vanem tahab oma lapsele head.»