Ema mure: laps võtab lasteaias teiste asju, lõhub ja peidab neid

Foto: Vida Press

«Mul on kuueaastane väga tubli ja agar tütar. Lasteaias oli aga eelmisel aastal probleem teiste laste asjade võtmisega, siis sai sellest räägitud ja probleemiga tegeletud. Aastaks oli see komme kadunud, aga nüüd selgus kasvatajaga rääkides, et laps jälle võtab, peidab ja lõhub teiste laste asju. Kodus on ta telefone ära peitnud, kontserdipiletid katki teinud ja ära peitnud,» kurdab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Lisaks on probleemiks, et laps tahab olla kõiges liider, parim ja alati tunnustatud. Kui nii ei ole, on kohe trots, kodus ka nutt lahti.

Olen nõutu, mida teha. Rääkinud olen ise psühholoogiga ja ka laps on käinud psühholoogi jutul. Last kiidetakse, et ta on tubli ja aktiivne, aga selle probleemiga ei oska ma kuidagi enam käituda.

Kodus on kõik olemas, kuid lapse isaga oleme lahus. Laps on kaks nädalat isaga ja kaks nädalat minuga. On ka ainus laps. Loodan, et saate nõu anda, mida ja kuidas teha.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie jaoks on suur mure, et tütar näppab teiste tagant, ka peidab või lõhub nii lasteaiakaaslaste asju ning sama ebakohane käitumine toimub ka kodus. 

Korduvat varastamist tasub vaadata kui sümptomit mingi sügavama mure või emotsionaalse probleemi peale. Lapse sobimatu käitumine kannab endast sõnumit vanemale - olen hädas! Näppamine võib olla stressi maandamise vahend, kui on suhted sassis või halb olla.

Kirjutate, et elate mehest eraldi ning laps liigub nädalate kaupa ühe vanema juurest teise juurde.

Võite mõelda, kui palju stressi või ärevust selline elukorraldus lapses võib tekitada? 

Või kui rahumeelsed või pingelised on teie ja ekskaasa omavahelised suhted - pinged vanemate vahel kanduvad automaatselt ka lapsele. 

Või kui palju teiepoolset/isapoolset positiivset tagasisidet, aega ja tähelepanu laps muidu saab? Teada on, et lapsel pole vahet, millist tähelepanu ta olulistelt täiskasvanutelt saab, on see positiivne, või negatiivne… Tähtis on saada tähelepanu. Ja kui seda saab ebakohase käitumise järgselt (vanemad reageerivad tugevalt, tegelevad lapsega), siis võib taoline käitumine kinnistuda ja jääda korduma - sest katab lapse vajadust. Vajadust olla märgatud, oluline.

Mida kindlasti ei tohiks teha, on lapsega pahandamine, karistamine, nimetamine vargaks, jne. Tegelikult saate oma last toetada ja aidata kõige paremini temaga sooje, lähedasi suhteid hoides. Märgake ja tunnustage tema kohaseid käitumisviise, kõike, mis teid vanematena rõõmustab, teile meeldib, õnnelikuks teeb, üllatab positiivselt. 

Ebakohaselt käituv laps vajab mõistmist, ärakuulamist, abi. Seda saate teha läbi aktiivse kuulamise. Võite kuulata last peegeldades talle tagasi võimalikke põhjusi, miks ta võis teise asja endale võtta: «Sulle meeldis just see sama mänguasi ja soovisid seda endale?», «Sa tahaksid temaga rohkem koos mängida» või «Sa olid tema peale pahane ja seetõttu võtsid tema asja ära». Vahel vanemad kardavad, et kui nad püüavad mõista last, siis laps võib arvata, et ka nende tegu aktsepteeritakse, kuid see ei ole kindlasti nii. Te saate olla väga rahulik ja otsusekindel selles, et asi on vaja tagasi viia ja et te varastamist ise mingil viisil ei pea õigeks ning samal ajal püüate mõista, mis toimub teie väikese lapse peas ja hinges, kui ta teiste asju võtab.

Teine murekoht oli see, et laps tahab alati olla parim ning ei tule kaotusega toime. Kui lapsel on kõrge saavutusvajadus, peaks mõtlema, mis see lapsele kaasa toob ja mis on selle tinginud: kas see on millegi kompensatsioon või vajadus tõestada ennast vanematele? Kas see on seotud lapse temperamendi tüübi või isiksuse eripäradega? Või on lapsele eeskujuks nõudlike vanemate mudel, kes on ka ise edule orienteeritud või/ja väga edukad. Arenguliselt peaks umbes 7-aastased enam-vähem tulema toime pettumustega, see on ka üks kooliküpsuse näitaja (samas, iga laps areneb omas tempos!). Taaskord on abiks aktiivne kuulamine, peegeldage lapsele tagasi tema tunded, näiteks: «Ma näen, et sa oled pettunud, et sa selle mängu kaotasid. See teeb sind tõesti vihaseks, sest ma näen, et sa üleni värised.»

See aitab lapsel rahuneda ja ta näeb, et vanemad aktsepteerivad teda ja tema tundeid.»