Kui pikalt te olete kodune olnud?
Selles mõttes on mul väga hästi läinud, et olen saanud vanemate lastega kodus olla, kui nad 1. klassi läksid. Hea oli ja on neid toetada, nendega koos õppida ning kodus olla, kui nad koolist koju tulevad.
Tundsin, et on vaja endaga midagi ette võtta. Olles pühendunud kodule, lastele ja mehele, tekkis soov midagi muuta endas, et oleks rohkem jõudu edasi minna.
Laste kõrvalt pole sugugi nii lihtne enda jaoks aega leida, kui arvatakse. Kuidas teiega on?
Ega ei olegi. Kogu aeg ei ole lapsehoidjat võtta. Aega tuleb kõvasti ette organiseerida, kui tahad minna kuhugi, natuke jääb raha taha ka. Kolme lapsega on ikka natuke raskem.
Kuidas te saates osalemisega rahule jäite?
Nad šokeerisid mind väga ootamatult. Seda, mida nad minuga tegid, ei oodanud mitte üldse kohe. Alguses olin ma päris ehmatanud, aga nüüd olen juba harjunud ja meeldib. See annab mulle julgust juurde ja ma käin hoopis teistmoodi riides. Julgen seelikuga välja minna ja vastavalt juuksevärvile panen ka erksamalt riidesse. Ma pean panema – see [punane juuksevärv] natuke sunnib.
Varem oli tunne, et kui ma lastega koos kodust välja lähen, siis ei sobigi end kuidagi paremini riidesse panna, ikka tossud jalga ja niimoodi mugavalt. Ei julge end kuidagi üles lüüa. Aga nüüd mõtlen jälle teistmoodi. Keskmine laps ütleb nüüd ka, et vaata, et sa siis seeliku selga paned!
Kas olete varem punapea olnud?
Kunagi 11 aastat tagasi, aga mitte nii punane. Nõudis alguses harjumist, aga nüüd meeldib.
Kuidas teised on teie uue värvi omaks võtnud?
Väga hästi. Siin õelapsed tahavad juba ka punaseks värvida, on väga vaimustuses.
Kas olete jõudnud kedagi oma uue välimusega ka üllatada?
Mu abikaasa ei tundnud mind eile ära,. Ma käisin eile muusikatesti tegemas, aga ta ei näinud hommikul, mismoodi ma end riidesse panin - ma panin seeliku üle pika pika aja. Õhtul oli pime ka ja kui ma jooksin auto poole, siis mees vaatas esialgu, et mingi võõras naine tuleb.