/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)
/nginx/o/2017/08/24/7023113t1h52dc.jpg)
«See on lihtne laud ja lihtne pidu,» ütleb Rootsi saatkonna peakokk Teet Laur, kui räägib rootslaste suvelõpuga kokku laulatatud vähisöömispidudest ja annab nõu, kuidas vähkidega ümber käia.
Tellijale
August lõpeb vähipeoga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähipildiga kelmikad paberist torbikmütsid peas ja põlled ees, istuvad rootslased hulgakaupa augustihämaruses värviliste laternatega ehitud terrassidel pika laua taga ja peavad vähipidu kräftskiva’t. Peo peategelasteks on liuatäied maitseleemes punaseks keedetud vähke, mida ehivad tilliõisikud; napsiks akvaviit ehk köömneviin ja joogiks Prippsi õlu.
«Helan går» ehk «põhjani», laulavad nad hoogsalt üht oma kuulsamat joogilaulu ja rüüpavad vähemalt esimese pitsi äkiliselt ürdist akvaviiti põhjani. Siis tõstetakse vähid endale ette ja algab õhtu põhiline tegevus, vähkide puhastamine ja söömine.
«See iselaadi pidu on seltskondlik traditsioon, millega tänapäeval tähistatakse pigem suve lõppu. Tähtis on rituaal, emotsioon ja see, et saadakse kokku, pidutsetakse, lauldakse joogilaule ning tuntakse end hästi. Ega need vähid tegelikult kõhtu ju ei täida,» räägib Rootsi saatkonna peakokk Teet Laur, kes on ise mitmeid kordi üle mere vähipidudel kaasa löönud ja kelle leemepott oli veel selgi nädalal Tallinnas suursaadikule Anders Ljunggrenile ametilõunaks vähkide keetmisest kuum.
Vähipidu on seltskondlik traditsioon, millega tänapäeval tähistatakse pigem suve lõppu.
/nginx/o/2017/08/24/7023109t1hd797.jpg)
Paljud, kes on koos rootslastega augustikuise tähistaeva all kusagil järvel vähke püüdnud ja siis need kohalikul vähipeol küünalde valgel ära söönud, räägivad, et nad oleksid sattunud justkui Astrid Lindgreni «Bullerby laste» raamatusse ja et see tava avab rootslaste rahvuslikku loomust rohkem kui ükskõik mis muu. Kui mõelda paberist laternatele, mütsidele ja põlledele, on vähipidude kombes omajagu ka lapsemeelsust – see atribuutika aga on juba uuem nähtus.
Pidu välismaa vähkidega
Annica Triberg kirjutab Rootsi kööki tutvustavas raamatus «Very Swedish», et pärast seda, kui Rootsi õukond sai 16. sajandi alguses Lübeckist kingiks saadetise jõevähkidega, hakkasid valitsejad sakslaste eeskujul neid koorikloomi kui delikatessi sööma ja hiljem oma kindluse vallikraavides kasvatama. Gustav Vasa õhutusel levis see komme rahva hulka, hiljem ka Soome. Varem olid rootslased vähkidest pigem hoidunud, järgides piibli manitsust, et ükskõik milline vee-elukas, kel pole uimi või soomuseid, on midagi räpast.
Tänapäevaste vähipidude komme saabus Rootsi mõni aastasada hiljem koos vähkide arvukuse vähenemisega. Vähipüügile kehtestati piirangud ja püügihooaja alguspäeva hakati tähistama suure vähisöömispeoga – tavaliselt oli see augusti esimene kolmapäev. Paljud pidutsevad siiani sel päeval, kuid et nüüdsel ajal on suur osa vähke pärit kasvandustest või imporditakse mujalt, lubatakse endale seltskondlikke vähiõhtuid augustist esimeste septembrinädalateni välja.