Isikliku mina avastamine: miks küll kõik alati minuga juhtub?!

Foto: StockSnap / CC0 Licence

Paljude inimeste jaoks ei ole üldse oluline teadmine sellest, et kusagil on peidus hinge sügavam pool – minu tegelik mina. Mis on minu vajadused, kes ma olen? Mis on minu ülesanne siin ilmas? 

Elus on kõik pealtnäha nii lihtne: sünnid, oled laps, käid koolis, abiellud, teed tööd, rajad kodu, saad oma lapsed, kes kasvavad suureks, vananed ja sured ära. Pole mingit põhjust juurelda elu mõtte üle, lihtsalt elad ja kõik. Lihtne.

Kuid võib juhtuda, et satud olukordadesse või kohtad inimesi, mis või kes sunnivad sind muutuma. Inimene, kellega abiellusid, osutub talumatuks partneriks, kellega sinul lihtsalt ei ole võimalik koos elada. Sa veel ei tea, et ennast muutes saaksid muuta ka kooselu, sest sa pead vastu võtma oma õppetunni. Selline partner «antakse» sulle, et õpiksid tundma elu. Seda elu, mida on sul ainult üks.

Või näiteks haigestud nii rängalt, et pead valima - kas elu või surm. Valima selles mõttes, et elutahe jääks peale. Paljud «valivadki» surma, sest neil puudub tegelikult tahe. Valides ellujäämise, tuleb paratamatult läbi teha väga suur töö iseendaga.

Või juhtub midagi, mis muudab su elu igaveseks, kas sureb keegi lähedastest liiga vara või tabab sind õnnetus, nii et tundub, et kõik variseb kokku ja tundub, et lihtsalt ei ole võimalik toime tulla.

Siis ühel hetkel avastadki, et pead astuma esimese sammu. Alanud on protsess: tutvumine omaenda sügavama olemusega. Sa oled sunnitud midagi muutma või ise muutuma.

Seda nimetatakse saatuseks, kui ilmuvad «äratajad», kas siis õnnetuse või suure õnne näol. Saatus on ka see, kui kõik läheb kogu aeg hästi, siis öeldakse – oled õnnesärgis sündinud. Siis pole vaja muud oskust, kui nautida elu. Mõned aga peavad seda oskust õppima.

Mitte et ma ei sooviks, et elu olgu lihtne, vaid ma soovin aidata neid, kellega on läinud just nii, et vaja on «ärgata». Kui on tekkinud olukord, et vaja on midagi ette võtta, aga ei tea veel, mida, ilmub kusagilt hea ingel, kes asub toetama, või «satub kätte» just selline raamat, mis vastu kajab ja aitab üle saada kõige raskemast. Mitte miski ei sünni siin ilmas juhuslikult, vaid ikka nii, et saaks toimuda areng.

Sest inimene on loodud olema õnnelik, mitte kannatama. Elu ei pea olema ainult üks hädaorg, vaid vastupidi – elu ongi õnn. Tee õnneni käib läbi iseenda. Ja selle taipamine on juba pool võitu.

Inimesed meie eluteel on kõige suuremad õpetajad. Kõige halvemad partnerid on tegelikult kõige suuremad äratajad. See jutt kõlab kui umbluu, sest kuidas sa saad midagi õppida kelleltki, kes sinust mitte midagi ei pea, ei hooli, ei näe sind üldse? Aga saad – sest sa saad teadlikuks iseendast.

Enesehinnang kujuneb välja lapsepõlves

Kui sageli on lapsepõlves sisestatud hoiakud määranud täiskasvanuea suundumused. Kes poleks kuulnud kõrvus vanemate manitsusi: sa oled nõrk, sa ei jõua, sa ei oska nagunii või muud taolist. Kahjuks sisestavad sellised lausungid pikkadeks aastateks alateadvusse märgid, mis takistavad olla vaba ja õnnelik, täiel rinnal hingata. Kui just pole saatus armuline ja lihtsalt viib iseenesest tegevusteni, kus enesehinnang kasvab ja jõuab kohale teadmine iseenda suurusest ja tõelistest vajadustest.

Kõik negatiivne, mille vanemad teadmatusest lapse suunas lendu lasevad, hakkab mõjutama lapse edasist elu. On väga oluline, et vanemad kontrolliksid iga lauset, mis nad lapse suunas välja ütlevad. Igasugune negatiivsus lapse kohta võib määrata isegi kogu tema saatuse.

Kuid on olemas ka lohutus: täiskasvanu, kes leiab endas vajaduse muutuda, saab asuda ka vanemate poolt kinnistatud mustreid «ümber kirjutama» ja teadlikult muutma. Selleni jõudmiseks on vaja ikka ja jälle saada teadlikuks iseendast ja oma sisemisest väest.

Siltide mahavõtmine

Kui palju on meie seas neid, kellele on kunagi öeldud: sa ei suuda seda nagunii, sest sa oled.....

Ja sama oleme teinud isegi teistele, andnud hinnangu, pannud külge sildi: ta on selline ja selline, paks, peenike, rumal, tark. Igasugune hinnang on tohutu jõuga, kuid me ei tea seda. Ja ka seda, et hinnang teisele on tegelikult hinnang iseendale, osutades millelegi, mis endas olemas. («Kes teisele ütleb, see ise on» – vanasõna.)

Inimene võib eladagi kogu oma elu ohvrina, kes on määratud kandma õlul mõne või mitme hinnangulise sildi rasket koormat. Näiteks on lapsele kunagi öeldud: sa oled nii rumal. Ja ta alateadvuses on sügaval teadmine, et ta ei oska nagunii.

Sama suure jõuga on inimese enda mõte – kui ta võtab kätte ja asub muutma mustrit, mis pole tema enda oma. Näiteid elust võib tuua palju: õpetaja öeldud lause «sinust ei saa kunagi midagi» on hoopis vallandanud soovi tõestada vastupidist ja tuua esile parima endast.

On palju haigusi, millel on kollektiivse teadvuse poolt külge pandud «silt» – ravimatu, surmaga lõppev. Selle läbi aga võetakse ära võimalus tervekssaamise imeks. Eemaldades mõttes sellise sildi, saab alata hoopis teine elumuster – see on imeline teekond, kui inimene annab endale  võimaluse.

Kuidas on lood sinuga – kui palju määravad sinu elu kellegi poolt antud sildid? Eemalda need! Julgusta ennast, sest sa oled väärt kõige paremat!

Kõike on liiga palju

Iga päev pakub tohutu hulga informatsiooni, kellegi emotsioone, tarbetuid tegevusi. Kõige sellega toime tulla aitab mõtteline kõrvale astumine, sissepoole vaatamine kasvõi kord päevas. Miks muidu on kollektiivses alateadvuses mõisted nagu kohvipaus, kunagi olid suitsupausid – need on sügava tähendusega, sest inimene vajab puhkust, vajab rahuhetke. Isegi sõjas olevat olnud tulevahetuse peatamise hetked, kus mõlemad pooled võtsid aja maha.

Hea väljend «aja maha võtmine» peaks saama iga päeva osaks, sest muidu inimene upub. Idamaades on tuntud sõnad, mille õpetaja rääkis õpilasele tassist, mis tuleb teha tühjaks enne, kui seda uuesti täita saab. Lõputult tassi täita ei ole võimalik, voolab ju üle ääre maha. Sama on inimese teadvusega – tühjenda ja täida siis uuesti. Alles siis saad aimu, mis sul tegelikult tassis on, kui see on värske ja puhta sisuga. Aitab hetk endaga, kohvipaus, meditatsioon.

Ela hetkes ja jälgi ennast: ehk on sinu tass juba väga täis?

Keskendumine praegusele hetkele...

...saab alguse tähelepanelik olemisest. Nii, nagu me keskendume meditatsioonis vaikusele meie sees, tuleks keskenduda igas hetkes praegu toimuvale. Olla lihtsalt kohal, olla tähelepanelik. Jälgida toimuvat, tunda maitseid, lõhnu, tajuda pehmust, karedust, soojust... See on kohalolu, mis loeb. Mitte minevikus toimunud asjad ega mõtted tulevikust, vaid see, mis praegu ON. Isiklik teadvelolek annab võimaluse praegust hetke kujundada ja ümber kujundada. Proovi!