Fakt on see, et enamik meist on igapäevaselt oma mõtetega jännis – olenemata, kas me märkame seda või mitte. Tänu pidevale mõttevoole, on meil raske jääda kohale praeguses hetkes, sest me siiani protsessime minevikus aset leidnud sündmusi, arutleme äsja loetud artikli üle ning mõtestame lahti uudistes kuuldut. Võib-olla riidesse panekul, duši all käigul ning koeraga metsas jalutades see meid niivõrd palju ei häiri, kuid kui peame reaalselt tööülesandele, koolitähtajale või oma abikaasale keskenduma, ei suuda me kuidagi uitmõtteid peast välja saada.
Nii me siis lubamegi mõistusel enda üle kontrolli haarata ja tuimestame iga päevaga aina enam oma tegelikku sisehäält, millel pole mõtlemisega midagi pistmist. Ühel päeval võime aga avastada, et enamik meie mõtteid on täiesti tühised, ebatähtsad ning lausa ebaloogilised – mõttetu analüüs raadios kuuldud jutusaate üle, tänaval vastu tulevate inimeste kommenteerimine või sind ümbritseva maailma pidev hindamine. Tundub nagu meie meel oleks võrdne ühe eriti toimeka lennujaamaterminaliga, mis igal hetkel endas tuhandeid erinevaid inimesi hoiab.
Tänu sellele ning meie praeguse ühiskonna üleüldisele kiirusele, põleb iga päevaga aina enam inimesi läbi – nii eraelus kui ka tööl. Me nimelt oleme oma mõtete täielikud vangid ning paljud meist ei saa isegi hilisõhtul ning varahommikul seda mõttevada vaikima. Mida enam lased tal oma elu kontrollida, seda intensiivsemaks ta muutub ehk mida enam toidad oma niigi ülekoormatud aju veel rohkemate mõtetega, seda vähem ruumi sul lõdvestuseks ja «niisama olemiseks» jääb. Kuna paljud inimesed ei teadvusta endale oma mõtete tegelikku rolli siin elus, on esimese sammuna vaja neid märkama hakata, ja mis paremini seda teha aitab, kui teada-tuntud praktika nimega «meditatsioon».