Õpetaja nõuanded esimesse klassi mineva lapse vanemale

Aabits Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Varsti-varsti alustab sinu laps esimest korda kooliteed, käies seda veel palju-palju aastaid. Ometi on see kõige esimene ikka kõige erilisem – kõik on uus septembrikuus. Paraku ei ole kõik uus ainult päikseline, sekka satub ikka ärevust ja äikest ka. Mida teha, et päikest oleks rohkem kui äikest? Klassiõpetaja Kairi Koolme jagab Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last soovitusi, et peagi saabuvasse elumuutusesse kergemini sisse elada.

Kooliminekuni keerleb lapse elu peamiselt mängimise ümber. Tal ei ole olnud vajadust ise jälgida, kuhu ja mis ajaks jõudma peab, mis asjad kaasas või seljas peavad olema, kust ja millal süüa saab jne. Algav koolilapse elu toob kaasa palju uut igapäevases elukorralduses, peamiselt just vastutuse, ise hakkama saamise ja eneseteeninduse osas. Lisaks kaasneb koolieluga ka palju uusi inimsuhteid.

Jälgi, treeni, märgista – ikka koos lapsega

Kas ja kui stressirohkeks kujuneb koolitee algus, sõltub paljudest teguritest. Näiteks sellest, kui palju on laps juba varem iseseisvalt tegutsenud – on ta ehk käinud ringides-trennides, kuhu tuli ise kohale minna, minekul-tulekul oma kotti pakkida ja ise riietuda. Sellise kogemuse puudumisel kujuneb muutus suuremaks, kuna tuleb hakata ise enda asjade eest hoolitsema, et õiged õueriided koolipäeva lõpus selga saavad või koolikott koduteel poodi ei ununeks. Lapsele võiks selgitada, et müts ja sall asugu jopekäises, jope ise aga nagis, mitte põrandal või pingil. Ka jalanõusid ja kehalise kasvatuse riideid tuleb koolis ise vahetada, vajadusel ka paelu siduda või nööpe avada-sulgeda. Kui lapsel on esialgu raskusi paelte või nööpidega, siis tasuks varuda krõpsudega spordijalanõud ja talvesaapad ning jälgida, et sporditunni päeval ei kannaks laps rohkete nööpidega riideid, mille avamiseks või sulgemiseks kuluva aja tõttu laps üksi riietusruumi pusima või isegi nutma jääb ja tundi hilineb. Õpetajad üldjuhul lapsi igapäevaselt koolis ei riieta, kuigi erandkorras ikka abistavad. Seetõttu ei pruugi õpetaja esimesel hetkel märgatagi, et kellegi rivist puudumist. Kodus tasub nii paelte sidumist kui ka nööpide sulgemist järjepidevalt treenida. Riided ja koolitarbed iga üksiku pliiatsi ja kustutuskummini välja tasub lapse nimega märgistada, sest ära hakkavad asjad kaduma niikuinii. Oma märgi või nimega asja leiab laps või ka vanem taas üles. Nimetuna kadunud asjade asemele tuleb lõputult uusi soetada – pliiats on ära veerenud, dressipluus ei tea kuhu ununenud.   

Kui kaugel asub tulevane kool kodust?

Kui koolimaja asub kodu lähedal või on laps sama teed mööda juba aastaid näiteks lasteaeda jalutanud, ei tekita koolitee lisastressi. Kui ema-isa hakkavad last autoga kooli ette ja sealt koju sõidutama, ei saa see tee ka vähemalt lapse jaoks stressirohke olema. Küll aga tasub lapsevanemal juba ette arvestada kooli ümbruses valitsevate varahommikuste ummikutega, mis kaovad umbes samal hetkel, kui algavad koolitunnid. Seega peaks autoga minejad vähemalt esialgu kindlasti lisaaega ja närve varuma, sest esimestel nädalatel ei taha ükski värske koolijüts tundi hilineda. See võib lapse kas esimeseks tunniks või lausa terveks päevaks rööpast välja lüüa, mille tõttu kannatab õppetööle keskendumine. Kui aga laps hakkab koolis käima mõne kilomeetri kaugusel jalgsi või veelgi kaugemal asuvas koolis ühistranspordiga ja ta pole sama teed varem üksi käinud, tuleks koolitee juba augustis nii mõnelgi korral ühiselt läbi käia. Nii on lapsel oleks sügisele julgem vastu astuda. Muidugi saate veel ka septembris koos kooliteed läbida, enne kui laps päris iseseisvalt hakkab kooli minema, aga suvel ilma tagant kiirustava kellajata on see samuti kasulik. Saate koos näha ja arutada kui kaua kooliminek lapsel tegelikult aega võtab – nii oskab ta kooli alguses juba aega täpsemalt arvestada. 

Kuidas mõnede stressitekitajatega juba enne kooli algust toime tulla?

Kui laps läheb kooli koos lasteaiarühmast pärinevate sõpradega, ei tunne ta end koolis üksi ja võõrana. Kui ta aga läheb täiesti võõraste sekka, võib see tema jaoks rohkem või vähem hirmutav olla. Muidugi sõltub palju lapsest – mõni leiab uusi sõpru igalt poolt ja uude seltskonda sattudes kohe, teine ei saa võõrastega tükk aega jutule. Sõbrunemisele püüab õpetaja omalt poolt kindlasti igati kaasa aidata, aga vähemseltsivale lapsele võib uude keskkonda minek siiski hirmu tekitada. Mõni laps pelgab võõraid eakaaslasi, teine võõraid täiskasvanuid, kolmas aga võõrast suurt koolimaja. Kui lapsel on hirm õpetaja või koolimaja ees, siis minge kindlasti juba augustis maja ja klassijuhatajaga tutvuma. Leppige mineku aeg õpetajaga enne kokku ning kindlasti ei ole tal midagi selle vastu, et klassis teie ja teie lapsega veidi vestelda ning hirme hajutada, samuti saate koos vaadata koolimaja. Üks või kaks sellist kohtumist teevad lapsest ja õpetajast juba tuttavad inimesed ja nii ei pea laps pelgama võõrast õpetajat, sest ta ei olegi enam võõras. Koolimajas saate koos lapsega vaadata, kus asub garderoob, kus klassiruum, kus spordisaal ja kus tualetid. Seda kõike tutvustatakse lastele esimesel päeval koolis nagunii, aga mõnel lapsel aitab varasem ja koos vanemaga tutvumine stressitaset kõvasti alandada. Ja ehk ka emal – paljud emad pelgavad, kas ikka õpetaja on tore, kas koolimaja on kena, kas sai õige koolivalik tehtud… Lapsevanemate kõhklused ja pinged aga kanduvad lastele edasi, seepärast oleks hea, kui ka ema oma pingeid õpetajaga tutvumisel vähendada saaks. Rääkige, mis teile muret valmistab või mis eripärad on teie lapsel, et õpetaja selle infoga koolis arvestada saaks. Kuna õpetajad ei ole kahjuks mõtete lugejad, aitab rääkimine kindlasti kõiki osalisi. Kui mured peaksid ilmnema õppeaasta jooksul, siis võtke ka kindlasti õpetajaga ühendust, et rääkida ja ühiselt probleemidele lahendusi otsida. Tehke koostööd!

Sõbrad, «sõbrad» ja usalduslike suhete tähtsus

Sügisel saabub teie lapse ellu ka palju uusi inimsuhteid. Sõbrad ja mitte niiväga head sõbrad, eilsed sõbrad, kes täna enam ei taha sõbrad olla, haiget tegev klassikaaslane, kiuslik vanema klassi õpilane. Omavaheliste suhete teema võib värskele kooliminejale võrduda maailma lõpuga ja segada õppetööle keskendumist. Seega peab harjuma erinevate lastega enda ümber ja õppima igasugustes suhetes toime tulema. Vanemana püüdke hoida lapsega usalduslikku suhet, et ta teiega oma rõõmudest ja muredest, sõpradest ja vaenlastest räägiks. Tundke lapse tegemiste vastu siirast huvi, küsides temalt koolipäeva lõpus konkreetseid küsimusi, mitte lihtsalt, et kuidas täna koolis läks. Pärige, mida laps vahetundides tegi, kellega mängis, mida uut täna koolis õppis, milline tund eriti meeldis ja miks, mida koolis sõi, kuidas bussile ja koju jõudis. Uskuge, saate hulga rohkem teada, kui vaid vastusest «Koolis läks hästi!».

Koolis saavad lapsed «suureks»

Hirm uue ees võib olla üsna suur, kuid selle vähendamine ei pruugi keeruline olla. Võtke lapse jaoks aega, olge olemas, küsige, rääkige ja kuulake. Nii saate teada, mis last kohutab või mis teeb eriti rõõmu ja ajab elevile. Rõõmustage koos lapsega või aidake otsida lahendusi, kui näete muresid. Uue elukorraldusega harjuvad lapsed ja vanemad ära üldiselt ühe kuni kahe kuuga, aeglasemad kohanejad on ära kohanenud kindlasti vähemalt jõuluvaheajaks. Nautige kooliaega koos lapsega ja püüdke mitte kanda oma kooliaja negatiivseid mälestusi oma lastele üle, ärge eeldage, et ka tal tekivad samad probleemid. Kool, õppekava, -vahendid ja -meetodid on aastatega päris palju muutunud.       

Koolis on tore, seal ainult ei õpita (kuigi ka õppimine on tore), vaid ka mängitakse, saadakse uusi sõpru, tehakse nalja, käiakse üheskoos põnevates paikades. Laps saab õige pea aru, et selline varasemast oluliselt iseseisvam elu on tegelikult päris vahva – saab ennast juba täitsa suure ja tähtsana tunda. Ja laste jaoks ilmselt kõige oodatum muutus – koolis ei pea päeval magama nagu lasteaias!

Ilusat ja pikka kooliteed nii uutele koolilastele kui nende vanematele!